reede, 31. august 2007

Mida kõike parkmetsast leida võib

Kolasin kodulähedases parkmetsas ringi, mõtlesin, et leian seeni.

Aga leidsin:

  • pitsa- ja salatikarpe, tühje muidugi

  • pudeleid mitut sorti, kõige rohkem oli millegipärast odekolonni omi. Ei tea, kes see end metsas nii ägedalt lõhnastamas käib?

  • ühe raudvoodi, paar tooli ja riiulitükke. Uuskasutuskeskus vist neid ei tahtnud...

  • mõne priske ämbritäie suuruse tuhahunniku

  • mitu sokki, kinnast, püksid, T-särke. Kellelgi on üpris palav olnud...

  • hulga äranäritud koorega mände. Koor näritud umbes põlvekõrguselt. Imelik, kopraid teadaolevalt siinkandis ei elutse ja jänesed männikoort ei söö.

  • paberitükkidest, suitsupakkidest ja konidest pole mõtet rääkidagi.

Mõned seened olid ikka ka.

Seebita pesta ei saa

Viieaastane poiss toodi ristimisele. Õpetaja peab kõnet, ütleb: "Ristimisvesi peseb meid puhtaks patust." Poiss vaatab otsivalt ringi ja küsib siis kõva häälega üle kiriku: "Aga kus seep on?"

neljapäev, 30. august 2007

No nii juhm ei saa ometi olla!

Kahed matused täna. Kaks ema lahkunud, kaks poega leinamas. Sellega kõik ühine ka piirdub.
Esimene matus oli kena ja südamlik, kohe näha, et emast oli hoolitud ja matuse korraldamisel püütud viimset kui pisiasja arvestada. Ainuke tõrvatilk oli, et tellitud viiuldaja jättis lihtsalt tulemata, teda oodati oma veerand tundi ja talitus tuli ikka ilma muusikata pidada. Matusebüroo helistas ja vabandas ette-taha, lubas rahad tagasi maksta, aga leinajate tuju see nüüd küll ei parandanud.

Peielauas sai siiski juba rahunetud.

Kõnnin mina siis peiedelt kodu poole, tee viis kabelist mööda, kui äkki üks tuttav tädike varrukast haaras. Mure oli suur - kabelis naabrimemme matus peaks kohe algama, kümmekond inimest ootamas, aga memme poeg jättis kõneleja sootuks tellimata. Tema oli nimelt arvanud, et kuna ema niigi koos naabrimutiga kirikus käib, küll too siis kirikus ka ütleb ja õpetaja selle peale kohale jookseb. No ei käi need asjad niimoodi!

Mis siis ikka, talaar uuesti selga, sai seegi talitus ära peetud. Siis uus häda - kirstukandjaid netu! Võtsime siis paar kobedamat memmekest, autojuht ja mina kätte, tassisime selle kirstu autole (ega polnudki nii kerge!). Haud õnneks oli päris lähedal. Ent siis kukkus veel paduvihma sadama. Kolm tädikest jooksid kohe mulle vihmavarju pea kohale sättima. Hauakaevaja kirus habemesse, kui pidi kirstu kuidagiviisi alla laskma. Hauda kinni ajasid ka memmed vaheldumisi.

Ei mingit peielauda, naabrimemm kutsus siis omaalgatuslikult matuselised enda juurde kohvi jooma. Kui kõik möödas, astus poeg minu juurde: "Kas ma peaksin midagi maksma ka?" No ei pea, kui ei taha!

Hiljem leidsin taskust läbivettinud kahekümneviielise.

Ma ei saanudki aru, kas see poeg oli vähe juhmivõitu või lihtsalt hoolimatu, arvas, et ükski surnu pole ju veel maa peale jäänud.

Freelanceri dilemma

Freelanceri õnnetus on, et kui just vaja, siis tööd ei ole ja kui pakutakse, siis kohe mitu otsa korraga.
Nii ka minul - suvi otsa polnud õieti midagi teha ja elada tuli vanast rasvast, nüüd aga on pakkumisi nii, et istu nagu eesel kahe heinakuhja vahel - mida võtta, mida jätta. Mille järgi üldse otsustada, milline neist pakkumistest parim on? Ja kelle sa abist ilma jätad, seda enam kui tead, et ta tõsiselt hädas on?

Nii istusimegi siis täna kahe kliendiga maha ja hakkasime aegu ja kohti klapitama. Kõige hullem on, et vajadused kipuvad kattuma ning logistika Tallinna-suguses linnas toimib ainult ideaaljuhul. Tavaliselt mõjutab seda aga x+y määramata tegurit, ühistranspordi kulgemine, teeremondid ja liiklusummikud sealhulgas. Tupsu hoidmine veel peale selle, sest lasteaiakoht on hetkel ainult teoreetiliselt olemas.

Teoorias saime mingi skeemi kokku, kõik lubasid üksteisega arvestada niipalju kui võimalik ja paar varuvarianti tagataskusse pista. Praktikas hakkame neid skeeme järgmisel nädalal kontrollima.

Kas õnnestub saavutada, et hundid oleksid söönud ja lambad terved?

kolmapäev, 29. august 2007

Kellel on õigus minu eest otsustada?

Kirjutama ajendasid mind Kaja Tampere seisukohavõtt inimeste mühakluse kohta ja Nirti äge reaktsioon ajakirjanike käitumisele. Need asjad ja veel mõned muud haakusid omavahel ja tekitasid küsimuse: millises maailmas me elame?

Kellel on õigus minu eest otsustada, mida ma mõtlen, kuidas välja näen, mida olen suuteline tegema ja mida mitte? Kas ma olen iseseisev indiviid oma tahte ja mõtlemisvõimega, või osake hallist massist, keegi, kelle eest otsustavad ja mõtlevad teised?

Kas ajakirjanikul on õigus minu mõtteid ja väljaütlemisi omatahtsi serveerida ja seda isegi ilma minu loata?

Kas kellelgi on õigust öelda, et ma mingil põhjusel ei vasta üldistele normidele, olen teistest niipalju erinev, et ma ei ole pädev enese elu ise korraldama, et ma ei saa õppida seda või teist ametit, ei saa teha seda või teist tööd, ei tohiks endale lubada nii mitut last jne jne?

Mina olen seda kõike kuulda saanud enda kohta. Algas juba koolis - ei, sina ei suuda seda, ära parem vaeva näegi. Ei, sul ei ole võimalik seda ametit õppima minna, sa ei saa sellega hakkama. Ei, sa ei saa seda tööd, see pole sinusuguse jaoks. Kas sul tõesti on kolm last, kuidas sa nendega hakkama saad? Jne jne - tänase päevani.

Olgu öeldud - ma sain koolis kõigega hakkama, üle keskmise. Ma õppisin just selle ameti, mida siis tahtsin, ja hiljem teise. Teen just seda tööd, mis mulle meeldib. Kasvatasin oma lapsed suureks ning nad saavad oma eluga hakkama.

Ma pole ainuke, tean piisavalt palju inimesi, kes kõigele vaatamata on rohkemgi suutnud - olles üle oludest, suhtumistest, viltuvaatamistest.

Aga ikka veel puutun ma kokku inimestega, kes arvavad ainult endil olevat õiguse otsustada, mis on normaalne, mis on vajalik ja mis mitte. Ning oma arvamust kuulutavad nad valjul häälel põrmugi häbenemata. Paternalism on hoiak, mida ma südamest vihkan. Keegi ei otsusta minu eest, mida ma mõtlen, kuidas oma elu elan. Ratastooli-Tiiat laenates: tuleb lihtsalt elada.


teisipäev, 28. august 2007

Bloghoppamise ohud

Bloghoppamine - navbari abil bloggeris surfamine eesmärgiga leida laiast maailmast huvitavaid blogisid.
Iseenesest ju mõnus harrastus, kui aega ja viitsimist jätkub. Nii võib päris põnevate asjade otsa sattuda. Olen ikka aeg-ajalt proovinud, aga nüüd on tükiks ajaks isu otsas.

Mis siis viga?

Esiteks: üle ühe blogi algab pildireaga ja pakkumisega tutvuda kuumade naistega Assakult. Pildid kohe kindlasti sellelt lehelt pärit ei ole. Back-nupp siis ei vii tagasi eelmisele blogile, vaid suunab mõnele pornoleheküljele. Tänan, ma ei ole huvitatud.

Teiseks: ülejäänutest vähemalt pooltes blogides on lisatud reklaamiviited, teksti annab nende seast otsida. Noh, arusaadav, kui selles maailmas kõlbab kõik müügiks, eks või ju blogigagi raha teenida.

Aga sellega kaasneb teine oht ja seda sain ma eile korralikult tunda.

Nimelt hakkas mu viirusetõrje eilse bloghoppamise ajal korduvalt häiret andma - Trooja hobune koputab väravale. Sai neid siis hulgem Chesti lükatud, aga paar sõdalast hiilis ikka kuskilt praost läbi. Ei aidanud muu kui internet välja lülitada ja läpakas täisskännimise alla panna, see võttis oma paar tundi. Raport oli ehmatav - leitud 14 pahalasest 10 oli edukalt kasti löödud, aga neli tükki osavalt varjunud. Tuli need ükshaaval välja noppida ja ära lintšida. Siis võis läpakale lõpuks ometi restardi teha.

Kosutasin end lohutuseks paari šokolaadijäätisega ja otsustasin bloghoppamise mõneks ajaks lõpetada.

esmaspäev, 27. august 2007

Tüüpiline naine (meeste arvates)

Vastuseks Sjgellele - mehed näevad meid nii
või siis nii: Aga meie ise?


Tüüpiline mees


Selline see meesterahva elu ju on....

pühapäev, 26. august 2007

Murphy seadus toimib täiega

Einoh, kui midagi peab viltu minema, siis läheb kohe kindlasti. Tänane päev on selle ilmekas näide.
Esiteks - kui mina plaanin suuremat kogust pesu pesta, kukub vihma kallama. Pesumasina termostaat kah katki, vett soojaks ei aja.

Mitu ukselinki otsustas korraga katki minna.

Kohvimasin lekib.

Tupsul käivad jonnihood.

Tolmuimeja kotid said otsa.

MSN jookseb alalõpmata kinni.


Mis veel varuks on? Ahjaa, mitu trükiviga kah selles tekstis (need ma parandasin juba ära).

laupäev, 25. august 2007

Elevandile pai tegemiseks Taisse?

Tupsu käis loomaaias. Temal oli kinnisidee, et peab saama elevandile pai teha. Aga loomaaia elevant keeras hoopis tagumise otsa ette ja ei tahtnud ennast korralikult näidatagi. Nüüd on Tupsu väga solvunud. Üks väike sõber käis hiljuti Tais, sai isegi elevandiga ratsutada, paitamisest rääkimata. Tema peab ka saama!
Tuleb vist hakata reisiraha koguma....

Kas prügi sorteerimine päästab Eestimaa?

Viimases Nõmme lehes oli asjalik artikkel linnaosavanem Rainer Vakralt "Korraldatud jäätmevedu vajaks korraldamist". Seal juhib ta tähelepanu sellele, et Eesti on oma jäätmekorralduse üle võtnud 1960-ndate aastate Põhjamaadest, kus eesmärgiks oli jõuga suruda inimesi prügi ära viima. Tänapäeval oleks olulisem lähtuda jäätmete sorteerimise ja taaskasutuse põhimõtetest.
Sellele loole olen nõus kahe käega alla kirjutama.

Täna on Nõmmel ette nähtud tekitada prügi vähemalt 140 l kahe nädala jooksul. See on siis minimaalne konteineri maht. No armas taevas, kust selline kogus võetakse? Mis säästlikust tarbimisest on siis mõtet rääkida? Kokkuleppel vedajaga on võimalik tekitada kahe nädala jooksul ka 20 l prügi, kuid selle reklaamimisest pole huvitatud ei prügivedaja ega kasutamisest kodanikud. Ohoo! On ikka küll huvitatud! Mina näiteks oskasin lepingu sõlmimisel võidelda endale 20 l koti neljaks nädalaks ja isegi selle täissaamisega on raskusi. Kuidas? Aga väga lihtsalt - kõik, mis kõlbab kompostiks, sinna ka läheb. Kõik, mis kütteks, ahju rändab. Pandipakendid taarapunkti, muude pakendite jaoks on roheline kilekott, mis kord kuus tasuta uue vastu vahetatakse. Päris sorteerimine see ju veel ei ole, aga siiski parem kui eimidagi.

Edasi arutleb hr.Vakra jäätmeveo monopoli teemal ning jõuab järeldusele, et praeguses olukorras ei ole keskkonnateadlik käitumine inimestele majanduslikult kasulik - pooltühja konteineri eest tuleb maksta ikka täishind, lihtsam on ju siis kõik prügi ühte konteinerisse toppida. Et inimesi rohkem innustada prügi sorteerima, tuleks neile anda võimalus saada sellest ka mingit tulu. Liigiti jäätmeid kogudes peab see olema kasulik nii inimesele endale kui ka keskkonnale tervikuna.

Siit aga tulenebki küsimus - millist kasu saab prügi sorteerimisest ja liigiti kogumisest Eesti majandus? Mis saab sellest prügist edasi? Sellest kuigi palju ei räägita.

Hea küll, plastid jahvatatakse helvesteks, saadetakse Hiinasse, kus neist toodetakse muuhulgas fliisriiet. Kas Eestil on ikka majanduslikult kasulik tagada hiinlastele töökohti ja tulu või oleks võimalik ka siin kohapeal mingit tootmist arendada?

Metallid - müüakse Kuusakoskile ja suures osas veetakse jälle Eestist välja. Eesti metallitööstust pole ollagi ja nagu teleuudistes räägiti, pannakse viimasedki metallitöötlemise ettevõtted varsti kinni - välisinvestoritel pole enam kasulik siin tootmist arendada.

Klaas - mingi osa vist läheb Järvakanti ümbertöötlemisele.

Paber - mis sellest saab?

Jne, jne...

Need on teemad, mis vajaksid põhjalikku lahtiseletamist, koos majandusspetsialistide arvestuste ja selgitustega. Mis kasu on jäätmete sorteerimise ja liigiti kogumise propageerimisest, kui ei räägita sellega saavutatavast tulust - just meie endi, Eesti jaoks. Või ongi nii, et kogu tulu läheb kas Eestist välja või üksikute eraettevõtjate taskusse?


*kaldkirjas tekst on otse R.Vakra artiklist, kahjuks pole seda võimalik linkida, kuna Nõmme Sõnumeid netist lugeda ei saa.

reede, 24. august 2007

Unustatud konjakipudel

Leidsin vana puhvetkapi kõige tagumisest nurgast ühe konjakipudeli. Lakkpitser korgil, sildile keebitud tekst: "Hõbepulmajook" ja pudeli tagaküljel leht allkirjadega. Alla kirjutanud kõik, kes aastaid tagasi meie pulmas usinasti "Kibe" karjusid.
Mõte oli selline, et see pudel tuleb avada meie hõbepulmapäeval ja siis kutsuda allakirjutanud pitsikest võtma. Aga elu keeras nii, et neid hõbepulmi ei tulnudki. Pudel jäi kapinurka seisma. Ime on see, et ajal, kui meie majas isegi kompressiviina polnud võimalik säilitada, jäi nimetet pudel siiski puutumata. Nüüd siis ei teagi, mis sellega peale hakata.

Kas see konjak üldse enam joogikõlbulik on? Ja kellele ma sealt pitsikese pakkuma peaksin?

neljapäev, 23. august 2007

Teeks veidi enesekriitikat kah?

Üks tont käib ringi mööda blogisid. Alguse sai ta siit. Ja see tont paneb blogijad higistama ja kukalt kratsima. Mõtlesin tükk aega, kuidas neid tondilevitajaid karistada. Välja nuputasin!

Vähem kui inimpõlv tagasi oli meie suurel ja laial kodumaal selline komme, et igal töökollektiivi või organisatsiooni koosolekul esines keegi enesekriitilise sõnavõtuga. Luges oma puudused üles ning andis pühaliku lubaduse ennast parandada. Pole üldse paha või kuidas?


Nii et, armsad sõbrad - palun avalikustage 5 oma puudust või pahet ning suunake see kohustus edasi vähemalt viiele seltsimehele!


Et mitte tühje sõnu teha, alustan siis endast. Olgugi, et olen igati ilus, tark ja osav, viis puudust siiski leiab pika otsimise peale.


1.Mul on raskusi kellatundmisega. Varasematel aegadel olin lausa krooniline hilineja. Nüüd ei saa ma endale seda lõbu kuidagi lubada, minust sõltuvad teised. Igasuguseid nippe on proovitud, äratuskell ja köögikell vähemalt 10 min ette keeratud. Toimib!

2.Võin olla üpriski terava keelega. Olen sellepärast mingil ajal isegi Nähvitsa hüüdnime kandnud. Elu peaks olema küll õpetanud, et ka kõige ebameeldivamaid asju saab öelda viisakalt, teist inimest solvamata. No aga kui ikka lauslollus ja nõmedus vastu vaatab....

3.Ei armasta majapidamistöid. Eriti käib see nõudepesu ja triikimise kohta. Miks? Olen seda juba korra seletanud. Töölaual valitseb mul ka paras segadus teiste meelest. Ise ma tean täpselt, kus miski on ja lohutan end ühe hea sõbra sõnadega: "Mida tühjem laud, seda tühjem on ka laua peremehe pea."

4.Jälestan igasuguseid putukaid ja mutukaid. Sääskedele ja kärbestele olen kuulutanud halastamatu sõja. Muideks, isegi haritud teoloogid on järeldusele jõudnud, et sääskede tapmist viies käsk ei keela!

5. ja viimane - kannatan lalomaania all. Eesti keeles siis krooniline mölapidamatus. Mu kadunud vanaema ütles ikka, et see ongi kõigi nende kutsehaigus, kes suuga leiba teenivad. Ma tõepoolest olen suuteline inimestega tundide kaupa lobisema kõigest ja eimillestki. No aga sellest olete mu blogi lugedes isegi juba aru saanud.

Et olen piisavalt vana, siis ennast parandada ma ei luba. Küürakat parandab ainult haud, kas teate.

Nii, Tiia ja Kaja, nüüd on teie kord. Enesekriitilisi sõnavõtte ootaks veel Arnilt , Märdilt ja Sirjelt (kas nüüd on korralikult lingitud?)

kolmapäev, 22. august 2007

Enesekiitmise raske töö


Ennast kiitmast ma ei väsi....

Või kuidas see nüüd täpselt oligi?


Igatahes viskas kunagine naabrinaine minu aeda suure palli ja mina vaeseke pean selle üles korjama ja hiljem veel kolmele sõbrale edasi viskama. Oh kullakesed, mõelge ka, mida te minult ootate!

Minu 10 head omadust?

1.Jonnakus.See tähendab, et kui keegi mulle püüab selgeks teha, et ma mingi asjaga hakkama ei saa, siis ma jonni pärast võtan kätte ja teen ära. Mõnigi hea asi elus on just sellepärast saavutatud.

2.Olen suhteliselt leebe ja kannatlik. On öeldud, et isegi liiga leebe ja kergestiandestav. Ei, ega ma seepärast midagi ei unusta. Aga lihtsalt - mis kasu mul endal pika viha pidamisest on? Omad närvirakud ju need, mis hävivad. Ja suudan end maksma panna ka kui vaja, pähe istuda endale ikka nii kergesti ei lase.

3.Huumorimeel. Armastan nalja ja naeru ning loodan, et saan ka teiste naljadest aru. Minu meelest on suurim karistus inimesele, kui Jumal ta huumorimeelest ilma jätab - nuhtlus endale ja teistele.

4.Olen hea kuulaja. Millegipärast on juba ammusest ajast kujunenud nii, et minu juurde tullakse oma muresid kurtma ja lohutust otsima.Siit tuleneb ka 5.Oskan saladust pidada.

6.Olen hea ema. Mitte selline kanaema tüüpi, olen lasknud lastel ikka ise oma elu elada, aga püüan alati siis olemas olla kui vaja, kuulata ja mõista. Ning olen õppinud lastest ka õigel ajal lahti laskma. Loodan olla sama hea vanaema, Tupsu igatahes on päris meelsasti minuga.

7.Olen aus. Kuni kooliajani ma isegi ei teadnud, mis valetamine on ja ega ma seda nüüdsekski pole ära õppinud.

8.Mul on hea numbrimälu. Kui ikka vaja teada, millal midagi toimunud on, võin lausa kellaajalise täpsusega üles lugeda. Enne mobiiliajastut olid kõikide tuttavate telefoninumbrid ka peas.

9.Oskan koosolekut juhatada. Suudan kõiki koosolijaid ohjes hoida, et ikka asja juures püsitaks ning koosolek mokalaadaks ei kujuneks. Meie kõigi aeg on ju väärtuslik ning seda lihtsalt ebaoluliste asjade peale raisata lausa kuritegelik. Ammu olen selgeks saanud, et üks hea ja asjalik koosolek üle poolteise tunni kesta ei tohi, siis on mõlemisvõime otsas.

10.Olen realist. See tähendab, et suudan leida igas hetkes just selle hetke parimad küljed ning ei taha võimatut. See muidugi ei tähenda, et ma unistada ei oskaks.

Noh, saingi suure punnimise peale 10 omadust kokku. Palli võiks edasi visata Tiiule, sjgellele ja Katseloomale. Las higistavad ka veidike!


Ja teie teised palliloopijad, oodake vaid, küll ma teile mingi "karistuse" välja mõtlen!


teisipäev, 21. august 2007

Turg versus kaubanduskeskus

Indrek lahkas turu eeliseid ja leidis neid mitmeid.

Kuna kodused toiduvarud vajasidki täiendamist, otsustasin eksperimendi korras üle kontrollida. Kodule kõige lähemal on mul Nõmme turg ja kohalik kaubanduskeskus Comarketi toidupoega. Olgu öeldud, et Nõmme turgu peetakse Tallinna kalleimaks ja Comarket on ka tunduvalt kallim ja kesisema kaubavalikuga kui teised ketid.


Ega siis midagi, turukott näppu ja rahakott puuga selga, minema.


Liha. Turu lihamaja pandi juba paar kuud tagasi kinni. Oli rõve muidugi, aga kui kindlad müüjad, sai ikka head-paremat kätte ka. Asemele pole midagi tulnud - paar kioskit turu tagumises servas, pisikesed ja valikus vaid kümmekond lihatükikest. Uus lihalett piimakaupluse majas ei kannata kriitikat - üks müüja, liha näpuotsaga. Poes ainult pakitud viilukad kaaluga 200-300 g. Perele ei saa sellest ju midagi. Hakkliha polnud täna kummalgi pool. Ennemalt pakkus pood turule konkurentsi, müüs väga head ja odavat hakkliha, aga kui turu lihamaja kinni pandi, kadus see nagu nõiaväel.

Piim. Kui peres väikelaps, kulub seda ikka hullupööra. Varem müüdi turul lahtist piima, taara pidi endal olema. Euronõuded teadagi karmid, müügikoht läks hingusele. Kilepakis piim on poes üle krooni odavam.

Kartul ja muud juurikad. Turg annab poele iga kell silmad ette. Poekraam on selline, millist mu eksämm sigadele söötis, ent kõvasti kallim. Turul saab valida just seda, mis parasjagu toidu sisse vaja. Ja raisku ei lähe grammigi.

Maitse- ja salatitaimed. Sama lugu. On lõhna, on maitset.

Kuivained. Erilist vahet pole, saab mõlemalt poolt. Ainult suhkrut on kasulikum poest osta.

Igasugune kodukeemia. Varem oli turul mitu müügikohta ja valik selline, mida pole poes siiani näinud. Hinnad ka normaalsed. Enam ei ole ühtegi.

Kassi- ja koeratoit. Oli turul. Soodne. Enam ei ole. Poes ainult Chappi ja Kitekat, meie loomadele ei maitse. Koerale konti ka ei saa.


Mis siis selgus?

Rahakotile on turg üldiselt meelepärasem. Tervisliku toitumise seisukohalt ka. Aga päris ilma poeta ka ei saa.

Seega - vaja on mõlemaid.

esmaspäev, 20. august 2007

20.augusti pidulik lõunasöök

Ei, ärge nüüd arvake, et me sellise peolauaga taasiseseisvuspäeva tähistasime. 20.augusti piduliku koosviibimise traditsioon on meie peres täpselt 52 aastat vana. Just nii kaua on minu vanemad abielus olnud.
Viimased 15 aastat oleme küll naernud, et mõned inimesed ikka oskavad ettenägelikud olla - terve Eesti saab sellel päeval nüüd pidutseda.


Peopaigaks valisime sedakorda Kadrioru pargi külje all asuva Karramba restorani. Veidi muretsesime küll, kas teravad Mehhiko toidud kõigile suupärased on, aga valik oli nii rikkalik, et igaüks leidis sobiva. Mina enda teada teravate maitsetega harjunud, valisin täidetud jalopenod. Esimene suutäis oli mõnus, teise järel Vladimir Beekmani sõnadega (1970-ndatel ilmunud Mehhiko-reisi raamatust): "Ma ei tea, mida ma pärast seda veel sõin, loodetavasti mitte telliskive ja raudnaelu. Suu põles ühtlase leegiga õhtuni."

Aga muidu oli mõnus. Ei pääsenud me üle ega ümber ka kuueteistkümne aasta tagustest sündmustest, kuid siinkohal pole õige koht nende kirjeldamiseks.


Loodetavasti saame veel palju aastaid sel päeval niimoodi koos olla.

pühapäev, 19. august 2007

Sugulased loevad meie suutäisi

Vaja korraldada üks perekondlik koosviibimine. Et pool suguseltsi pidi vahepealseks ajaks reisile minema, sai kokku lepitud, et meie noorem generatsioon orgunnib koha ja toidud ning kõik täiskasvanud jagavad kulud võrdselt, peo "peasüüdlased" välja arvatud. Mõeldud, tehtud - koht kinni pandud, kulud enam-vähem välja arvestatud. Viimasel minutil aga hakkas reisilt tagasi jõudnud suguseltsi pool mässama - nemad tulevad kohale küll, aga maksmises ei osale. 'Sõbraliku' arutelu jooksul sai üks meiepoolne organisaator moblale sõnumi: "Teie pere käib meil pidudel, söövad palju, kingitusi vähe. Kas on võrdne?"

No ei osanud aa-d ega oo-d öelda selle peale. Kutsumata pole külas käinud, ennast lõhki pole söönud, teise poole käest saadud kinkide alt pole osanud ka hinnalipikut otsida, et siis samas klassis kinke vastu viia.
Suure jagelemise peale õnnestus mingi kokkulepe saavutada.
Aga leidsime, et edaspidi läheme sinnapoole külla oma leivakotiga ja kingitustele kleebime peale sellise hinnalipiku, millel vähemalt neljakohaline number.

Mehed, miks te nii vara surete?

Klassi kokkutulek on ka omamoodi inventuuri tegemise koht.
Kui kooliajal jätkus meie klassi igale tüdrukule 1,5 tantsupartnerit, siis nüüd tuli tõdeda, et pilt on täpselt vastupidine - iga mees peab tantsima korraga kahe klassiõega, et keegi müürililleks ei jääks. Kus ülejäänud klassivennad? Neid pole enam....

Klassivennad on enamasti lahkunud parimas meheeas, äkki ja ootamatult. Tööd ja tegemised jäid pooleli, laste suurekssaamine nägemata.

Paraku pole see nii mitte ainult meie klassis.Eesti mehed tapavad end tööga, naised peavad mitmekordset koormat kandma.

Kuhu teil nii kiire on, mehed?

laupäev, 18. august 2007

Järjekordne naispreester ametisse seatud

Täna introdutseeriti preester Kristi Sääsk Suure-Jaani Ristija Johannese kiriku õpetajaks. Kes ei tea, siis preester on juba mõnda aega meie luteri kiriku ametlik nimetus kirikuõpetaja ametit pidava inimese kohta ja introduktsioon selline talitus, kus see õpetaja laulatatakse kogudusega. Seega on õpetajal kohustus olla selle koguduse juht ja kogudusel kohustus igati õpetaja eest hoolitseda ja teda tema ametis aidata.
Enne Kristit on Suure-Jaanis ametit pidanud 16 meesvaimulikku, 14. selles pikas reas on praegune peapiiskop Andres Põder. Esimene naine nii auväärse ajalooga kirikus ei ole kerge olla, kuigi tegelikult on Kristi seal töötanud juba üle kümne aasta, nüüdsest siis õpetajana.


Talitus ise oli armsalt südamlik, sõpru oli kohale tulnud lähemalt ja kaugemalt. Et Kristit Suure-Jaanis tuntakse ja armastatakse, oli tunda ka järgneval koosolemisel gümnaasiumis.


Õnne ja edu Sulle, armas Kristi!

neljapäev, 16. august 2007

Kaheksa põhjust, miks armastada elu

Tiiu viskas mulle kinda, eks korjan selle siis üles ja panen ka enda järjestuse paika.
1.Inimesed. Sõltumata soost, nahavärvist, rahvusest, seksuaalsetest eelistustest et cetera . Üks tark on küll kunagi öelnud, et armastada kogu inimkonda on kergem kui armastada üht konkreetset inimest. Selles on tal paganama õigus. Aga kui lähtuda sellest, et inimkond koosnebki üksikindiviididest, siis jälle ei ole. Piibel ütleb, et tuleb armastada ligimest nagu iseennast. Meie kiriku grand old man Evald Saag aga väidab, et selline tõlge heebrea keelest on vigane - ligimest tuleb armastada, sest ta on nagu sina. Ja iseennast me ju ometi armastame, muidu ei saakski siin ilmas elada.
2.Meri. Mulle meeldib mere suurus ja ettearvamatus. Ja ujuda eelistan ma ka meres, mitte jões ega järves.
3.Raamatud. Olen harjunud lugema, see on minu jaoks narkootikum. Lemmikkirjanikuks oli pikka aega Hemingway, soome kirjandusest Mika Waltari. Soome keel on mul selge lapsepõlvest ja seetõttu suudangi soome kirjandust nautida. Aga sama meelsasti loen kriminulle, parimad on minu meelest miss Marple lood. Selline virge vaimuga ja tähelepanelik vanaproua - no lihtsalt mõnus!
4.Mets. Metsas võin ma ringi traavida iga ilmaga ja igasuguse eesmärgiga peale jahipidamise.
5.Mõttemängud. Armastan igasuguseid mänge, kus tuleb pea tööle panna, loogikat rakendada. Matemaatika oli mul alati üks lemmikainetest. Igasugused mõistatused ja ajurünnakud kuuluvad ka siia.
6.Orelimäng. Muusika üldiselt jätab mind suhteliselt külmaks, pole parata, kui elevant on kõrva peale astunud. Aga orelimängu võin nautida tundide kaupa. Kuid ärge küsige, kelle teoseid mängitakse - ma tõesti ei tea.
7.Töö. Töö, mis pakub naudingut ja rahuldust, olgu siis vaimne või füüsiline. Tuima rügamist ja 'tagumikutundide' tegemist ma tööks ei pea.
8.Elu ise. See kordumatu ja ainulaadne elu, mis meile on antud kingituseks ja mis meil tuleb elada nii, et poleks piinlik endal ega teistel. Sellest elust peab jääma midagi enamat kui: elas kord üks mees. Enamat ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.
Kui nüüd keegi küsib, miks pole selles loetelus kohta Jumalal, siis võin öelda, et minu maailmapildis on Jumal kõikjal ilma, et teda eraldi tuleks välja tuua ja ilma temata polekski meil midagi. Mõnda muudki asja pole siin nimekirjas, mis ei tähenda, et need mulle tähtsad poleks. Hetkel lihtsalt on asi nii, mõne aja pärast võib seis muutuda. Aga jääb - elu, püha, kordumatu ja lõpmata ilus.
Kinda viskan edasi ka ja üles võiksid selle korjata Katseloom, Märt, Sirje, Marta, Wild ja ratastooli Tiia.

kolmapäev, 15. august 2007

Tund aega ID-pileti ostuks mobiiltelefoniga

Vaja linna minna. Et ID-pilet ammu lõppenud ja puhkus ka kohe läbi saamas, otsustasin mobiili abil uue osta, varemgi seda tehtud. Valin siis numbrid, kuulan ilusasti juhendamised ära ja vajutan lõpetuseks * nagu vaja. Mida aga pole, see on mu uus ID-pilet. Proovin siis uuesti, ikka sama lugu. Veel ja veel, ikka ei midagi. Vahepeal öeldakse: "Kahjuks ei saa teid teenindada, liin on hetkel hõivatud." No mida?!
Lolli järjekindlusega plõksin edasi ja imet küll - täpselt päras tunniajalist moblapiinamist teatatakse lõpuks: Pilet aktiveeritud. Jess!!!!

Reklaami - kolm last Eesti peresse - ohver?

Oli aasta 1988. Sini-must-valged lehvisid, rahvas laulis "Eestlane olla on uhke ja hää" ning poliitikud seletasid üksteise võidu, kui tähtis on, et eesti peres oleks vähemalt kolm last.


Mina käisin ringi, kõht punnis ees ning sugulased ja tuttavad nöökisid - noh, läksid ka reklaami õnge?


Ei läinud ma midagi, lihtsalt jõudsin arusaamisele, et kaks peaaegu kooliealist tirtsu vajavad ka väikevenda. Kuidas ma nii kindel olin, et just poiss tulekul - olin ja kõik. Tüdruku nimevariante ei võtnud arutuselegi mitte. Sinist tekki kah ei ostnud, roheline ja oranz olid tirtsudest alles veel (ja on tänase päevani olemas). Ultraheliuuringuid sel ajal ilma erilise vajaduseta ei tehtud, nii et mingi eksimisvõimalus mulle muidugi jäi.


Aga 15.augusti pärastlõunal ta siis saabus - linalakk, parajalt priske ja üldse mitte suure kisaga - ning loomulikult poiss!


Aeg oli selline, et sünnitusmajja ei tohtinud lilleõitki saata - mine tea, mis allergia lapsukesed saavad! Mina olin esimesel korrusel ning mees viskas mulle väikese kimbukese aknast sisse. Peitsin selle klaasiga kardina taha ja ei jäänudki vahele - kogu selle aja (5 päeva), mis me haiglas olime, ei pühitud aknalaualt kordagi tolmu.


Edasi arenes kõik nii nagu ühes kolmelapselises peres ikka. Esimesed kaks aastat varustas linn meid tasuta beebitoiduga (piimapulbripakid kulusid kutsule, meil neid vaja polnud), kui 3 aastat titepuhkust läbi sai, otsustas vanaema pensionile jääda ja ise pesamuna hoidma hakata (suurimad tänud!), aastake sai ka lasteaias käidud. Talongimajanduse periood elati ka valutult üle, ausalt öeldes nii suuri seebi- ja tikuvarusid pole enne ega pärast olnudki :). Kool läks nagu ühel poisslapsel ikka, kõrvale spordiringid ja muu asjassepuutuv. Vahepeal tekkis küll periood, kus tuli veidi kõvemat lõrinat (me mõlemad Lõvi tähtkujus) teha, aga õppeaasta viimase paari nädalaga said alati kõik võlad likvideeritud ja heade hinnetega pealegi.


Gümnaasiumi algus tõi kaasa suure muutuse - minul polnud vaja hommikuti muretseda, kas poiss üles ärkab ja süüa saab - ise sai kõigega hakkama. Siis järsku avastasid tütred, et polegi enam väikevenda - vennas vaatab hoopis neile ülalt alla!


Sel kevadel sai ka gümnaasium läbi ning tuleb tunnistada, et pisikesest poisist on päris kena ja arukas mees saamas.


Mõni reklaam läheb ikka asja ette ka! Urrr, lõvikutsikas!

teisipäev, 14. august 2007

Punapea blondid mõtted



Kraapisin võssakasvanud kibuvitsahekki hõredamaks. Okkad torkisid ja ma ei jõudnud ennast ära kiruda, et kunagi lolli peaga need kibuvitsad üldse sinna aia äärde hekiks istutasin. Ja üldse, mis maja ja aed see selline olgu! Mina tahaksin hoopis midagi muud....

Teeme siis inventuuri, mis on ja mis võiks olla.

Maja - üks selle piirkonna esimesi, mitu korda remonditud ja ümber ehitatud. Enam kui saja-aastasest ajaloost on järel mõned jupid vundamenti (paekivist, aga uusi seinu ei kannata, läheb lammutamisele - ega muinsuskaitse ometi blogisid loe?), üks kunagine välissein, mis nüüd ammu juba siseseinaks muutunud - sama lugu, üks klaasidega tahveluks (klaasid on küll vineeri alla peidetud). Uksest võib asjagi saada, tööd ja vaeva küll nõuab. Mööblist kõlbavad kasutada kõik vanavanaemast jäänud asjad, pärast pisikest restaureerimist muidugi. Hilisem "kultuurkiht" paraku väärtust ei oma.

Visioon on olemas ja hulk jooniseid ja arvestusigi tehtud, kuid pank vaatab suurte silmadega otsa - eiei, laenu te küll ei saa, selleks peaks palk olema paar Eesti keskmist. No ei ole ju.

Aed - mitte just suur, kuid mitu siinelanud põlvkonda on seda oma maitse kohaselt kujundanud ja lõpptulemus on nagu segasumma suvila.

Kahest küljest piiravad krunti endisaegsed tulemüürid - igati heas korras (huvitav, millist mörti vanasti kasutati, et kohe raasugi ei murene?). Ideaalne taust millele tahes. Müüri äärest on ajalukku kadunud kunagine välikemmerg, kuhu ükskord kolm kindralit korraga sisse plartsatas. Aga sellest mõni teine kord.

Vana vaher - ilus on ta raisk küll, aga lehti sügiseti kokku riisuda viimane nuhtlus. Jätkub naabritelegi. Asukoht ka täpselt maja ja garaaži vahel, nii et kummaltki poolt auto läbi ei mahu.

Vana õunapuu - selle istutas mu vanaisa, kuid ise vilju maitsta ei saanudki - enne tuli Siberi-sõit. Õunad aga on sel puul maailma parimad. Just nüüd on oksad lookas ja see tähendab igapäevast sundõunasöömist, sest säilitamiseks need ubinad ei sobi.

Kaev aianurgas - sügav ja ka kõige palavamal suvel jätkub selles vett. Tänud vanale Glehnile - tema selle kaevu koha ette näitas. Varem, kui veevärki veel polnud, jäid kõik lähiümbruse kaevud palavaga kuivaks ja naabrid käisid ämbritega siit vett võtmas. Puhastamist ta muidugi tahab, aga aiakastmise eest ei saa Tallinna Vesi siit majast sentigi.

Veel mõned viljapuud ja põõsad - nii väikese aia kohta veits palju, aga ei raatsi neid välja ka visata. Tuleb ikka süda kõvaks teha ja piirduda ainult hädavajalikuga.

Paekivist teed ja rajad - neid annab ju ümber paigutada, paljusid asju, milleni enne tee viis, ei ole enam samas paigas ja mõnda üldse mitte. Kivid aga on ausad, pole neid lõhkunud külm ega kuum.

Ja tuligi ring täis. Ideed, mida teha ja kuidas seda kõike kujundada, on üpriski lennukad. Mõnegi asja kohta on juba öeldud, et hull oled we? Aga kui jätta kõik nii nagu on, pole sellest rõõmu endal ega teistel, mugavusest rääkimata.

Ükskord ehitame niikuinii!

pühapäev, 12. august 2007

Miks mehed kunagi oma sokke ei leia?

Kuule, kus mu sokid on? - See on vist igale naisterahvale tuttav küsimus, olgu küsijaks siis teinepool, poeg või väimees. Mina vähemalt pole kohanud ühtki meessoost isendit, kellel vajaduse korral puhtad sokid kohe käepärast. Kui ühe soki pika otsimise peale leiabki, on selle paariline lootusetult haihtunud.
Põhjusi võib olla mitu.
1. Hetkel tõepoolest polegi ühtegi puhast sokki majapidamises. Siis ei aita muu, kui:
a) olemasolevatest paaridest kõige puhtamad pahupidi jalga toppida
b) kiirkorras poodi tormata ja osta mitu paari, tagavaraks ka.
2. Sokid on pestud ja nööril kuivamas, vaene meesolend kas lihtsalt ei näinud neid (need ju nii pisikesed) või on tal halvatuse eriliik, mis ei lase käsi õlgadest kõrgemale tõsta ja seega ei ulata võtma. Lahendus esimesel juhul - märgistada sokid neoonvärvi tulukestega, teisel juhul - tõmmata sokikuivatamisnöör kahe lauajala vahele.
3. Sokid puhtad, kuivad, kapis, aga kapiuks lukus ja võti naispoole taskus ilmselt.

Sellist asja, et meesterahvas ise oma sokid kokku korjab, pesumasinasse ja sealt välja, kuivama ja kappi kindlale riiulile paneb, juhtub vist küll ainult muinasjuttudes.

Täiendatud kl 1.00 Üks sokkide puudumise põhjus võib muidugi olla ka, et need on lihtsalt ära söödud ja siis aitab ainult lahendus 1b.

laupäev, 11. august 2007

Vaadata tuleb õiges suunas! Tähesadu muidugi

Võtsime eile õhtul Mõdrikul kätte ja kõndisime veidi enne keskööd neljakesi külast vähe kaugemale, et lagedal platsil tähesadu näha. Peilisime endi arust enam-vähem õige suuna, ajasime pead kuklasse ja uurisime taevast, muidugi lootuses nii suuri tähti näha, et nende langemise ajal ka midagi soovida jõuaks. Aga ei midagi, pisikesed kriipsukesed küll olid, kuid need kadusid nii ruttu silmist, et soovimiseni ei jõudnud. Lobisesime sinna juurde maast ja ilmast (naiste asi, teadagi). Lõpuks tüdinesime, jahe hakkas ka ja otsustasime tagasi minna. Keerasime siis näod küla poole ja järsku sähvatas otse ees mitu suurt tähte. Uhh, ma ei tea, kuidas teised, aga mina vuristasin mõttes oma soovid ette, mis nende täitumisest saab, see paistab....

Pedagoogid ei kardagi enam erivajadustega lapsi

Sellisele järeldusele jõudsime LNÜ suveseminari lõpuks. Hoopis suurem on hirm, kas suudetakse olukorda kontrolli all hoida, et ka nn normlapsed mingit traumat ei saaks ja mõlemad pooled teineteist arvestama õpiksid.

Kolm päeva tihedat tööd, peaküsimuseks - kuidas võiksid erivajadustega lapsed tulla rühma ja laagritesse koos tavalastega, kas nendesse tuleks suhtuda kui mingitesse eranditesse, kuidas tavalapsi ette valmistada, et nad hoopis ennast tõrjututena ei tunneks ja seetõttu lollusi ei hakkaks tegema. Väga meeldis ühe õpetaja suhtumine - kui mõni tavalaps ütleb, et tema küll 'niisugusega' koos ei saa olla, siis pole pikka juttu, autosse ja koju, sa ei pea kannatama! Aga milline laps siis põnevast laagrist koju kipub! Tuleb kohaneda ja siis võib avastada, et oo!, ta on ju päris tore, ainult natuke teistmoodi, vahetevahel tuleb teda lihtsalt aidata. Lapsed mõistavad asju palju kiiremini ja paremini kui nende vanemad teinekord.

Päevadesse mahtus muudki: LNÜ 15.sünnipäeva pidu, kohtumised sõpradega, keda mitugi aastat pole näinud, veidike tähesadu ja oh õnnetust - savinakkuse sain ka!

neljapäev, 9. august 2007

Ära, sinna, kus langevad tähed

Kui täht langeb, tuleb midagi soovida, siis läheb täide. Ja soove on mul mitu.
Selleks nädalalõpuks oodatakse suuremat sorti tähesadu. Tallinnas aga pole mingit lootust seda korralikult näha nagu ma varasematest kogemustest tean. Seega tuli Lia kutse tulla suvepäevadele koolitajaks lausa taeva kingitusena. Koht ise on kuskil pärapõrgus, pole nimegi enne kuulnud. Wifit seal ka polevat, nii et läpakas võib koju jääda. Ja ongi pool ööd, mis ma tavaliselt arvutis sekeldan, säästetud tähesaju vaatamiseks :).
Hommikul siis minek. Seljakott pakitud (soojaga pole ju palju asju vaja), koolitusmaterjalid valmis, kodustele sõnad peale loetud.
Head ööd, armas läpakas, laupäeva õhtul kohtume!

teisipäev, 7. august 2007

Seksipuudus teeb töönarkomaaniks - Saksa teadlaste põhjapanev avastus

Saksa teadlased on teinud pöhjapaneva avastuse - seksipuudus muudab inimesed töönarkomaaniks. Sellest räägib tänase Linnalehe tagakülg.
Hmmm, nojaa, sain mina ka siis targemaks. Seni arvasin, et vaene töönarkomaan on pärast tööpäeva lihtsalt nii väsinud, et temast enam voodis/auto tagaistmel/köögipõrandal jne. asja pole ja seetõttu ka probleemid isiklikus elus. Tuleb välja hoopis nii, et kuna kodus/partneri juures piisavalt ei saa, peab tööl ajusid k****ma. Nojah, punapea asi, pikad juhtmed sünnist saati.
Tegelikult on see ju paras nõiaring - seksi puudumist kompenseeritakse ränga tööga, kui siis aga mingi suhteke arenema hakkab, ollakse tööst nii sisse võetud ja kurnatud, et kuigi kaugele eraelurindel ei jõuta.
Või oli see uurimus tellitud prostitutsiooni legaliseerimise eest võitlejate poolt?

Kas inimesega tutvudes tohib öelda, et sa tegelikult tead teda tema blogi järgi?

Küsimus laiale ringile: kui kohtute esimest korda kellegagi, kuid teate teda juba varasemast tema blogi järgi, kas tohib inimesele seda ka öelda? Eeldusel, et tema ilmselt teie blogi põhjal teid välja pole peilinud.
Minu meelest on see kahe otsaga asi.
Ühest küljest võib see suhtlemisele meeldiva lisaväärtuse anda - ahaa, sina siis oledki see, väga tore ja juttu jätkub kauemaks.
Teisest küljest aga - paljud blogivad ju varjunime all (mina kaasa arvatud) ja võib-olla ei tahagi, et inimesed tema blogi põhjal tema kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi teevad: eelarvamuse jõud on ju suur. Võib tekkida hoopis suhtluskramp.
Mida arvate?

esmaspäev, 6. august 2007

Blogger sakib!

Tahtsin mõne tuttava uuemaid blogipostitusi lugeda. Login mina siis läbi oma blogrolli sisse, aga nende lehtedel ikka mingi nädal aega vana lugu ees, uuemaid ei kuskil. Login läbi blogipuu, täiesti olemas. Samas mõne teise omaga kõik korras.
Kes siin nüüd loll on?

pühapäev, 5. august 2007

Krt, kas bemmidele LE ei kehtigi?!

Krt, ma oleks äärepealt auto alla jäänud! Kus? Oma vaiksel ja rahulikul kodutänaval!
Pühapäeva õhtupoolik, Tupsu emme-issiga linna peal, poja kohtingul, mina üksi kodus. Mõtlesin, et jalutan poodi, võtan endale midagi maiustamiseks. Tipsisin siis rahulikult poe poole, sõiduteel jah, aga kõnniteed meil ju õieti polegi, väike ribake asfaldi kõrval, et auto eest ära astuda. Vastu kedagi ega midagi ei tule, kui järsku käib selja taga üks kõva prööööööks! Keerasin ringi, vaatasin: BMW miski 300 seeriast. Jäin ülbelt keset teed seisma - meil tänav ühesuunaline ja tema tuli valelt poolt ju. Ise sihtisin silmadega, kas jõuab tee kõrvale põõsastesse hüpata, kui pidurid ei peaks võtma. Aga võtsid. Rooli tagant hüppas välja mingi keskealine jõmm, sama lai kui pikk, jäme kuldkett ümber kaela ja kukkus rahvustevahelise suhtlemise keeles lõugama. Mina koukisin mobla taskust välja ja ütlesin kõige puhtamas riigikeeles, et kui tema nüüd kohe tagurpidikäiku sisse ei pane ja minema ei tõmba, helistan mina politseisse ja siis vaatame. Aga ei mõistnud tema seda keelt, lõugas edasi.
Mul juba näpud 110 valimas, kui ilmus välja selle maja peremees, mille kõrvale me seisma olime jäänud, vaatas, sai kohe aru, milles asi ja kus siis tuli teksti sõbraliku idanaabri keeles, et topi kõrvad kinni. Jõmm kohkus ära ja kui veel aia vahelt pirakas rotveiler ka sõna sekka ütles, istus päris taltsana autosse ja tagurdas minema.
Kogu selle aja vahtis jõmmi kõrval autos olnud süsimustade juustega tibi tuima näoga aknast välja.
Poodi ma ei jõudnudki, mu õilis rüütel koukis oma autost konjakipudeli ja pakkus mulle klõmaka närvide rahustuseks. Sakummiks paar kaneeliküpsist kah.

Anonüümsele kommentaatorile - mina olen mina ka siis, kui mu sugulaseks oleks Romeo Kalda, Katariina Padar või Liis Lass

Sugulasi ei saa valida. Küll aga saab, vähemalt mingil määral, valida, kes oled ise.
Kirjutan seda juttu Tiiu loal ja teadmisel, ajendiks ühe tema kirjutise peale tulnud anonüümne kommentaar. Kommenteerimise teema on küll siin blogides korduvalt üleval olnud (viimati Agnessa ja Väike Nõid), aga ega küll küllale liiga tee.
Kommentaar ise on selline: Jaanile jõudu ja õnne! Aga ma ei suuda mõista sugulasi, kes teiste tulemustega kiitlevad nagu annaks see nendele endile lisaväärtust.Mu sugulaste hulgas on tippkirurg, 2 tunnustet kirjanikku, on teadlasi ja tuntud muusikuid.Aga mina olen ikkagi mina, mitte nende sugulane :)Ja pole veel kuulnud, et nad ennast minu saavutuste, mis pole ka just tillukesed, paistel esitleksid.
No mina ei lugenud küll kusagilt välja, et Tiiu ennast oleks üritanud esile tuua. Kogu lugu oli pühendatud Jaani tublidusele ja see sugulus lihtsalt informatsiooniks, kust info pärit, nö siseringile viitamine.
Ent kommenteerijast jäi mulje, et ta siiski kannatab kerge alaväärsuskompleksi käes, miks muidu oli vaja need tuntud sugulased üles lugeda ja mainida, et ega ta enda saavutusedki väikesed pole. Võibolla polegi, aga seda pole kuidagi võimalik kontrollida, kuna kirjutaja eelistas anonüümseks jääda.
Igas suguvõsas on neid, kelle üle võib uhkust tunda. Ja kindlasti on ka mõni must lammas, kellest parema meelega viisakas seltskonnas ei räägita. See aga ei muuda seda, kes olen ma ise, mida olen mina saavutanud. Mina olen ikka mina, oma heade ja halbade külgedega. Aga kui mul on au tunda kedagi, kes on töö ja vaevaga tunnustust saavutanud - miks peaksin seda siis häbenema? See, et ta on minu sugulane, ei ole ju minu valik. Mul on hea meel, kui keegi minu sugulastest või tuttavatest on nii tubli. Heas mõttes kade võin ma ju ka olla - miks mina ei viitsi/taha/oska niimoodi vaeva näha?
Ja kui ma tõesti olen midagi saavutanud (oma töö ja vaevaga), ei pisenda mu sõprade silmis neid saavutusi kuitahes must lammas sugulaste või tuttavate hulgas. Nemad on nemad ja mina olen mina.

laupäev, 4. august 2007

Südamehaiged vanainimesed, miks te lähete palavaga turule?!

Tallinnas on täna kuumalaine. Arstid on pidevalt nii teles, raadios kui ajalehtedes toonitanud, et sellise palavaga peaksid südamehaiged ja ka kõik teised, kel tervisega probleeme, keskpäeval, kui on kõige kuumem, püsima kodus varjus. Aga või nemad siis kuulavad...
Sai just Nõmme turul käidud. Ja seal kukkus üks memm kokku. Taat sahmerdas paanikas ümber memme, üritas nööpe lahti päästa ja patsutas põski. Õnneks leidus kohe hulk abilisi, kes memme turuletile pikali tõstsid, pehme koti pea alla sättisid, vett pakkusid jne. Kiirabisse helistati ka vist õige mitmelt moblalt. Kiirabi ei tulnudki kaua, kuigi ootaja aeg on teadagi pikk. Taadi jutust võis aru saada, et memmel juba kaua vererõhuga probleeme.
Kiirabi tuli, vaatas, tõstis memme autosse ja sõit läks haigla poole. Loodan, et seekord lõpeb kõik hästi.....

reede, 3. august 2007

Sipelgate rünnak edukalt tagasi löödud!

Tänud kõigile, kes mu nuukse tõsiselt võtsid ja abistava käe ulatasid!
Pärast kaneeli manustamist algas kohe sipelgakolonni kiirrännak parematele jahimaadele. Saialilled said rohelise seebi lahusega üle ujutatud ka veel. Lehetäisid ikkagi ei leidnud, sipelgarünnaku põhjus jääb saladuseks.
Loodame, et see sellega ka piirdus. Aga mis kaneelimaitselisse tilli puutub - päris huvitav ju.

Sipelgate invasioon jätkub!

Täna leidsin, et lisaks maitsetaimedele on sipelgaarmee vallutanud ka saialilled. Mis neile seal meeldib või kust neid üldse nii palju ilmus, on täielik müstika.
Rohelise seebiga võiks ju proovida. Aiakaupluses pakuti ainult mürke, aga tänan - ei.

neljapäev, 2. august 2007

Appiii! Sipelgad ründavad!

Avastasin täna, et mu suure vaevaga rajatud maitsetaimedepeenar on langenud mustade sipelgate rünnaku ohvriks. Lavendel ja iisop on puutumata, basiilik kihab sipelgatest ja till on täitsa lontis ja kollane.
Esimese ehmatusega valasin peenra veega üle, olen kuulnud, et sipelgatele vesi ei meeldi (ja ometi on mitu päeva vihma sadanud), kuid kasu ei miskit. Sibavad usinalt edasi.
Kas keegi oskab aidata? Enda teada panin peenrasse puhta mulla, milles polnud sipelgapoegagi, aga säh sulle!
Mürke ma põhimõtteliselt oma aias ei kasuta.
Täiendus: Tuli meelde, et kui meil kunagi majas punased sipelgad pesitsesid, segas vanaema pärmi, suhkrut ja äädikat ning pani neile söödaks. Aga peenrale ma seda sodi ei julge panna, läheb veel koer lakkuma ja jääb haigeks.

kolmapäev, 1. august 2007

Abieluettepanek tundmatult .......... läbi Skype'i

Tsekkasin siin just blogipuud, kui Skype vilkuma hakkas ja keegi palus luba end minu kontaktidesse lisada. Midagi mõtlemata vajutasin OK. Siis võeti kohe ühendust ka. Järgnevad nopped sealt:
---------
Mr X: kui vana?
Mina: xxxx
Mr X: sobib
Mina: milleks?
Mr X: mulle naiseks
------
Mina: äkki ikka ei sobi, kui näed, jooksed kohe linna teise otsa
Mr X: ei jookse
------
Mina: mis ise teed?
Mr X: töötu .... otsin naist
Mina: suure rahakotiga?
Mr X: jah
Mina: äkki peaksid siis Tiina Mõisa proovima, ta ka vaba minu andmetel,minu rahakotis vilistab hetkel tuul
Mr X: eeeiiiii, ikka sina minu naiseks
Mina: aga ma olen paras feminist ka
Mr X: sobib
------
Jutt jätkus minu soovitusega tal kõigepealt mu blogi lugeda ja siis vaatame, kas ikka sobib.
No ei tea, loebki äkki praegu.
Mina seda kontakti igatahes ära ei kustutanud (veel).