pühapäev, 30. september 2007

Mustsärkide marss sõnas ja pildis

Laupäeval pärast keskpäeva said möödakäijad Tallinna Jaani kiriku ees näha sellist pilti: hulk rahvast, kõik seletavad midagi omavahel, aga millestki aru ei saa: häält pole, liiguvad ainult käed.





Veidi enne kella 14 hakkas organiseerijate sekeldamine vilja kandma, kolonn seadis end stardivalmis.Paljudel olid kaasas ka lapsed.






Kell 14 oli kolonn koos, esimesel loosungil ilutses värviline tekst: Rahvusvaheline kurtide nädal.


(esimene seljaga kaamera poole ongi nende ridade kirjutaja)

Harju tänavalt võeti suund Raekoja platsile, sealt piki Viru tänavat Tammsaare pargi poole. Teel jagati uudishimulikele lendlehti, milles tutvustati kurtide elu ja kultuuri, lehe teisel poolel olid eesti sõrmendid - tähemärgid viipekeeles.




Tammsaare pargis koguneti suurde ringi, jälgiti kõnesid ja viipekeelseid luuletusi.



Ilm oli sügise kohta hämmastavalt soe ja ilus, rahvast tuli ka palju. Terve tee jälgisid kolonni uudishimulikud turistid, kes sõbralikult lehvitasid. Lendlehti võeti ka heameelega.
Lähinädala jooksul jõuab suurem kogus pilte meie kodulehele
Järgmisel aastal samal ajal jälle!


laupäev, 29. september 2007

Mustsärkide marss - tehtud!

Suured tänud kõigile, kes tänasel ilusal soojal sügispäeval otsustasid jalad kõhu alt välja ajada ja mustsärkide marsile tulid! Kokku oli rahvast hinnanguliselt 200 inimese ümber.
Pikem jutt koos piltidega laekub siia ilmselt homme.


Mina kahjuks afterpartyle ei jõudnudki, see-eest veetsin mõnusa õhtu koos Soome sõpradega Peppersackis. Limpsisime Austraalia veini Nottage Hill, mille kohta Risto, kes mitu aastat ise Austraalias elanud, teadis rääkida, et see on üks väga luterlik vein, pärit Lõuna-Austraalia saksa väljarändajate järeltulijate kasvandusest ja selle veini müügituludest elab Austraalia luterlik kirik tänase päevani.


Igatahes hea oli ta küll.

Pea vastu, Andreas!

Üks viieteistkümneaastane poiss võitleb praegu Mustamäe haiglas oma elu eest. Põhjuseks süvaveenide tromboos, mis tõi kaasa kopsuinfarkti.
Kust nii noorel inimesel nii tõsine haigus? Andreas on kogu elu veetnud ratastoolis. Paraku aga ei leitud temale ideaalselt sobivat tooli, olemasolevat polnud võimalik täpselt kohandada ja tagajärjed ongi käes.


Kes Andreasega kokku on puutunud, teavad teda kui alati säravat, rõõmsalt naeratavat ja tohutult suhtlemisaldist poissi. Temaga kohtumine muudab ka kõige hallima päeva päikeseliseks.


Sõbrad peavad praegu talle pöialt, et kõik hästi läheks.


Aga kogu loo juures on eriti nõme veel see, et Andrease ema peab veetma tema juures haiglas 24 tundi ööpäevas, haiguslehte emale aga ette nähtud ei ole. Sügava liitpuudega lapse ema ei peaks ju üldse tööl käimagi?!


Ootame Sind tagasi, Andreas!

reede, 28. september 2007

Kohtume homme marsil!

Tuletan kõigile meelde - homme veidi enne kella 14 siis Tallinna Jaani kiriku juurde, midagi musta selga ja soovi korral valge küünal kaasa! Ja pange soojalt riidesse, me ei soovi, et keegi haigeks jääks!

Kes veel ei tea, milles asi - info siin, siin ja siin.


Kohtumiseni!

neljapäev, 27. september 2007

TÖÖPAKKUMINE!!!

Töökoht: Tallinna kesklinn
Sisu: autode käsipesu

Nõudmised: kiire, korralik, elementaarse suhtlemisoskusega, juhiload oleksid soovitavad. Töö sobib nii meestele kui naistele.

Pakutakse: osaline tööaeg vastavalt graafikule; ropult tööd (st seanahavedajatel palume mitte tülitada). Palgaga ei nöögi - vastavalt tööle. Seltskond üle prahi.

Alustada võib kasvõi hommepäev.

Soovijatel panna mingid kontaktandmed siia kommentaaridesse.


NB! TÖÖAJAL blogida ei saa!

Prügiralli

Mitut autot on vaja ühe prügikoti äraviimiseks? Mina ei tea. Aga täna olen neid oma tänaval näinud vähemalt viit. Esimene käis kell kuus hommikul, korjas meie kotikese ka peale. Järgmist nägin, kui hommikust sõin, selle järgmist siis kui tööle läksin, kui lõunale tulin, vuras jälle üks mööda ja nüüd ka.
Meil täna graafikujärgne prügipäev ning kui selle esimese auto käimise ajaks poleks kotti värava taga olnud, oleks pistetud postkasti teatis tühisõidu kohta. Milleks siis neid järgmisi autosid vaja on?


Prügiveofirma põhjendab range graafiku olemasolu kokkuhoiu ja logistikaga. Siit peaks järelduma, et kindlaksmääratud päeval sõidab auto tänavalt läbi, korjab järjest kõikide majade prügi peale ja aidaa!


No hea küll, kuigi mulle ei meeldi kohustus kindlaks päevaks kindlaksmääratud kogus prahti toota, võiksin ma sellise korraldusega isegi leppida, kui see tõepoolest nii oleks ja muul ajal need mürisevad rohelised koletised mind ei häiriks. Aga ei ole ju nii! Naabritel on hoopis teine nädalapäev määratud ja paar maja edasi elavatele tuttavatele jälle hoopis mingi muu. Praktiliselt iga päev on kellegi prügipäev.


Siit teen mina hoopis sellise järelduse, et prügiveo monopol on välja mõeldud kellegi taskute täitmiseks ja rahulike kodanike terroriseerimiseks!

kolmapäev, 26. september 2007

Rullnoklus kuubis

Kui mu õemees mulle täna ette oleks jäänud, oleks ta mu käest niimoodi piki mune saanud (Gerd, ega Sa seda väljendit ometi patenteerinud ole?), et oleks pikemaks ajaks suguvõimetuks muutunud.

Lugu ise järgmine:

Oli kokku lepitud, et õemees tuleb täna hommikul ja korjab Tupsu koos emmega auto peale, viib linna ära, et auto siis puhastusse viia. Esiteks ajas ta bussipeatused segi, ootas hoopis teises kohas kui pidi. Kui siis lõpuks kohale jõudis, oli juba kiire.


Tütar tõstis lapse autosse, ise enam sisse istuda ei jõudnudki, kui õemees juba gaasi andis ja kihutama pistis. Tütar jõudis õnneks lapse autouksest kaugemale lükata, ise kukkus maha ja väänas jala välja. Autouks jäi lahti pealegi. Õnneks oli poeg ka autos, lasi masina kinni pidada ja tagurpidi tagasi sõita. Siis sai ka tütar autosse ja laps korralikult rihmaga kinnitatud. Ehmatusest kukkus Tupsu veel oksendama ja nuttis terve tee.


Vanavanaema juures rahunes laps maha, riided pesti puhtaks ja laps sai veeta toreda päeva. Aga Tupsu emme oli ligi pool päeva infarktieelses seisundis, süda kloppis, käed värisesid ja pea valutas. Igasugused mõtted jooksid peast läbi, mis kõik oleks võinud juhtuda. Väljaväänatud jalg loomulikult valutab ka.

Minule aga ei jõua kohale, kuidas saab nii vana mees nii rullnokk olla. Paari kuu pärast on ta ise vanaisa. Kahtlen, kas tema lapselast tema autosse panna julgetaksegi pärast seda kõike.

Mis võiks ühiskonnas muutuda?

Nii küsib Oudekki.Kuna ta pakub ajaliseks piiriks viis aastat, siis: mis viie aasta pärast viipekeelses kogukonnas teisiti on?


1. ETV-s on olemas viipekeelne uudistesaade.
See on vana probleem. Praegune olukord, kus kella 18 AK pildi ühes nurgas võib näha viipekeele tõlki, ei rahulda paljusid. Üks põhjus on liiga varane kellaaeg - inimesed ei jõua töölt koju teleka ette. ETV on põhjenduseks toonud muuhulgas ka liiga väikese sihtgrupi.


2. Õhtustele uudistesaatele võib soovi korral lisada subtiitrid (oma teleka teksti-TV kaudu). Selline süsteem töötab Soomes juba aastaid edukalt. Abi saavad ka väiksema kuulmislangusega inimesed, kes muidu peaksid teleka heli liiga valjuks keerama ja sellega kaasinimesi häirivad.


3. Igal õppida soovival kurdil on võimalik kasutada õppetõlgi abi.
Seadus näeb seda ka praegu ette, rahalised vahendid on koolidele eraldatud, kuid tõlke lihtsalt ei jätku. Mõningast paranemist on loota, kuna Tartu Ülikool alustas viipekeeletõlkide koolitust, seni valmistati tõlke ette ainult kursustel ning läks aega, kuni nende kvalifikatsioon jõudis vajalikule tasemele. Tõlk ei saa olla madalama haridustasemega kui kool, kus ta tõlgib. Samuti vajab korrastamist tõlkide palgapoliiitika, nii et tõlk ei peaks leivateenimiseks tegema mingit muud tööd ja tõlkima ainult siis, kui põhitöökohast aega üle jääb.


4. Muutub mitmesuguste tehniliste abivahendite saamise süsteem.
Siia alla kuuluvad mitmesugused alarmsüsteemid, äratajad, uksekellad. Praegu tuleb suur osa nende maksumusest ise tasuda, kuid vahendid on küllalt kallid. Eriti oluline oleks suitsuandurite hankimine, mis töötaksid valgussignaaliga. Tehniliste abivahendite kasutamise kohta on tehtud ka uurimus, kuid selle andmed on vananenud, uuemat uurimust hetkel ei ole.


5. Need, kes vajavad kuuldeaparaati, saavad selle tasuta kasutamiseks.
Praegune süsteem näeb ette aparaadi osalist kompenseerimist, kuid selle maht on väike, paremad aparaadid on väga kallid, odavamate kvaliteet paraku ei rahulda nõudlikumat tarbijat. Tasuta kasutamisel vahetatakse aparaat perioodiliselt välja, kasutatud aparaat kuulub tagastamisele. See väldib olukorra, kus peresse koguneb mitu füüsiliselt ja moraalselt vananenud aparaati, selle asemel on just hetkevajadusele vastav seade.


6. Suuremates linnades on olemas kurtide päevakeskused.
Need on siis kohad, kuhu saab koguneda, osaleda ringides, vahetada uudiseid, lihtsalt suhelda. Varasematel aastatel tegutsesid edukalt kurtide klubid, kuid muutunud majanduslik olukord tõi kaasa selle, et neid ei suudeta organisatsioonide vahenditest ülal pidada ning ruumid renditi välja mitmesugustele firmadele, ühistegevuseks jäi vaid paar tuba. See on oluline takistus kultuurielule - ei ole kohta, kus midagi teha. Lahendus peab olema nii poliitiline kui majanduslik.


Need on vaid mõned valupunktid. Ühiskonna arengu planeerimisel tuleb tänapäeval arvestada ka ÜRO poolt vastu võetud Puuetega inimeste õiguste konventsiooni.
edit kl 19.13: President Toomas Hendrik Ilves kirjutas täna ülalmainitud konventsioonile alla, seega on Eesti sellega ametlikult ühinenud!

teisipäev, 25. september 2007

Lasteaeda!

Vana tõde, et kui sul on mure, tuleb seda kurta õigetele inimestele. Meie mure oli suur - Tupsule vaja kiiresti lasteaiakohta. Teatavasti on Tallinnas kohajärjekorras ligi 700 last, nii et murele lahendust leida tundus pea võimatu.
Esimeses kohas, kuhu pöördusime, kuulati ilusti ära, võeti lapse andmed ja lubati, et kui keegi kohast loobub, saame väljaspool järjekorda. Siis aga algas üks keerutamine - küll vaja lisadokumente, küll muud. Lõpuks öeldi hoopis, et tooge paberid siia, meil 70 last ootamas, paneme järjekorda. Noh, koolimineku ajaks siis oleks koht leidunud.
Juhtusin pühapäeval mainima muret ühele tuttavale kasvatajale. Tema ütles, et tulgu me kohe nende juhataja juurde, neil jääb koht vabaks ja ehk ollakse nõus võtma. Ainuke probleem - vaba koht on koolieelikute rühmas, Tupsu aga alles kolmene. Natuke raskevõitu tema jaoks. Läksime siiski maad kuulama.

Lasteaed ise on kena väike, värskelt roheliseks värvitud, parasjagu käimas välisseinte täiendav soojustamine. Asukoht ka igati sobiv, just emme töölemineku trajektooril.

Juhataja ja asetäitja võtsid meid kenasti vastu ja pakkusid koolieelikute rühma asemel teise variandi - noorem aiarühm, kus on vähe lapsi, samas kõik just kolmeaastased. Aga - rühma töökeeleks vene keel. Kasvataja oskab eesti keelt ka, teisi eesti lapsi ka päris mitu. Natuke mõtlema paneb, laps niigi kakskeelne, nüüd siis kolmas keel juurde. Aasta pärast saaks üle minna eesti rühma, sealt lähevad pooled kooli. Siis Tupsu ise ka juba vanem ja targem, peaks hakkama saama.

Mis seal ikka, muidugi olime nõus. Niisiis on esmaspäevast meie peres jälle lasteaialaps.

esmaspäev, 24. september 2007

Appiii, kas ma lähen paksuks?

Kamoon, avastasin täna hommikul, et teksad, millega ma suve läbi rõõmsalt ringi silkasin, ei taha enam jalga minna! Kaal juurdevõetud kilokesi ei tuvastanud. Mõõdulint teatas kiretult, et ümbermõõt siiski on paar sentimeetrit kasvanud. Millest siis?
Olen alati kuulunud nende väheste õnnelike hulka, kes võivad endale ükskõik mida ükskõik millistes kogustes sisse ajada, riidenumbrile see mõju ei avalda. Aga nüüd viimasel ajal olen korduvalt avastanud, et mõnigi lemmikhilp ei istu enam nii mugavalt. Ja see ei meeldi mulle sugugi!


Mõned heasoovlikud tuttavad on mulle püüdnud ammu selgeks teha, et minu vanuses polegi soliidne kriipsujukuna ringi käia, vanaema peabki pehme ja ümar olema. Kamoon! Minu poolt jääb ära, ma ei soovi sugugi kogu garderoobi välja vahetada.


Aga teksad sain lõpuks jalga, isegi suure vaevaga pikaks kasvatatud tibiküüsi ei murdnud ära. Nii et esialgu ma ennast kuskile jõusaali või spordiklubisse kirja ei pane.

pühapäev, 23. september 2007

Shoppamine - ainult häda korral

Mul puudub üks väga naiselik joon - ma nimelt ei armasta shopata. Minus ei ärata mingit vaimustust väljavaade veeta mitu tundi kaubandusvõrgus, uurida väljapanekuid, proovida, arutleda, mõelda ja siis ikka pooltühja kotiga tagasi tulla. Mina eelistan minna poodi, käru vajalikku kaupa täis laduda, maksta ja kiiremas korras kaduda.
Ainus pood, kus ma end mõnusalt tunnen, on raamatupood. Aga selle külastamisele seab piirid rahakott ja koduse raamaturiiuli piiratud maht.

Täna tegime tütre ja Tupsuga siiski erandi. Kristiine Keskus on päris meeldiv koht. Lootsime varusid täiendada asjadega, mida kodukandis ei saa. Ega ei tulnudki pettuda. Tupsu rallis rõõmsalt autokärus (on sellised seal laste tarbeks), ei nõudnudki endale midagi. Ostsime ikkagi talle paar elektroonilist lapsehoidjat (loe: mitu videot ja DVD-d multikatega), endale saime mõndagi vajalikku, toidukraami ka korraliku kotitäie. Ja muidugi oli seal Varraku raamatupood, millele tublisti aega kulus. Kliendikaardiga saab palju raamatuid soodsamalt ka ju.

Oleks Nõmmel selline keskus, võiksin shoppamisega isegi ära harjuda.

Šokiseisund

Viimastel päevadel on muuhulgas siin blogimaailmas olnud juttu ka õnnetusjuhtumite kajastamisest ajakirjanduses. Ajakirjanikule antakse ülesanne juhtunust kirjutada ja loomulikult tahab ta saada kommentaari ka õnnetuseosalistelt või nende lähedastelt. Aga sageli ei osata arvestada, et õnnetus põhjustab nii asjaosalistes kui ümberolijates šoki. Šokis inimeselt adekvaatse kommentaari saamine on ju võimatu!
Šokk väljendub eri inimestel erinevalt ja on erineva kestusega.
Kõige lihtsam on šokki ära tunda siis, kui inimene läheb endast välja, karjub, nutab, mida iganes. Sel juhul on ajakirjanikul muidugi kõige kergem kirjutada, et kommentaari polnud võimalik saada.

Teised muutuvad apaatseks, ei reageeri ümbrusele, sulguvad endasse. Ka siis on kirjutaja üsna lihtsas olukorras.

Nendel juhtudel on muidugi ajakirjaniku aususe ja eetika küsimus, kas ta kirjutab, et sündmuse kajastus jääb paraku ühekülgseks, kõiki asjaolusid ei ole veel teada või jätab selle mainimata.

Kuid šokil on veel üks, kõige raskemini tuvastatav vorm - inimene võib väliselt jääda täiesti endiseks, käituda pealtnäha täiesti mõistuspäraselt, teha õigeid asju õigel ajal ja kohas, nagu ei puudutakski juhtunu teda eriti. Ta võib juhtunut isegi üksikasjalikult ja kiretult kirjeldada. Ajakirjanik vaeseke lähebki liimile, paneb jutu kirja ja serveerib seda kui asjaosalise seisukohta. Tegelikult on siin aga tegemist nähtusega, mida kriisiteooria nimetab hilistunud šokiks. See tähendab, et inimesele pole juhtunu veel päriselt kohale jõudnudki, ta pole oma sügavamates teadvusesoppides sellele veel reageerinudki. Ja kui siis reaktsioon tuleb, võib see olla palju valulisem ja sügavam kui eelmistel juhtudel. Siis ei suuda ta isegi uskuda, mida ta öelnud või teinud on, mõnigi väljaöeldud mõte või tunne pole üldse see, mida ta tegelikult läbi elab. Aga ajalehes on juba kõik kirjas....

Ajakirjanikud, kes peavad kirjutama õnnetustest ja traagilistest juhtumitest, peaksid kindlasti enne tutvuma kriisiteooria põhialustega ning asjaosaliste võimalikku šokiseisundit arvestama, siis suudaksid nad kirjutada objektiivsemaid lugusid, mis inimestele hilisemal lugemisel uut südamevalu ei põhjustaks.

reede, 21. september 2007

KKK mustsärkide marsi kohta

Seoses kavandatava mustsärkide marsiga on mulle esitatud hulk küsimusi, milledest osale vastan nüüd korraga.


Miks ma peaksin sellel osalema, kui ma viipekeelt ei kasuta ega kavatse ka hakata kasutama?

Küsin vastu - oled sa ikka selles kindel? Praegu pole sul jah viipekeelt vaja, aga kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Kuulmise võid kaotada mingi haiguse või trauma tagajärjel, või siis sünnib suguvõsasse kurt laps. Kuidas kavatsed siis suhelda?


Kas viipekeele toetamine tähendab ühtlasi ka inimõiguste toetamist?

Loomulikult! Igal inimesel on ju õigus suhelda emakeeles kõigil tasandeil ja viipekeel on kurtide emakeel. Oli aeg, kus keeleks peeti ainult räägitavat keelt ja viipekeelt käsitati kui abivahendit, kuid nüüd on arusaamisele jõutud, et see on keel nagu iga teinegi, oma reeglite ja grammatikaga.


Kuna korraldajaks on puuetega inimeste organisatsioon, kas see tähendab siis mingite eriõiguste nõudmist?

Inimesed, saage ükskord aru, et puue ise ongi inimõigus! On õigus olla teistest erinev, õigus kasutada toimetulekuks vajalikke abivahendeid (olgu siis viipekeelt, ratastooli, valget keppi vms). Puue ei ole mingi erielu, mingi olelusvorm!


Kui ma ikkagi tulen ja viipekeelt ei oska, kuidas ma siis aru saan, mida räägitakse?

Selleks on olemas tõlk. Tavaliselt käib asi küll vastupidi - tõlk vahendab räägitavat kõnet kurdile, seekord siis teistpidi.


Julgen tõmmata paralleeli Pridega. Seda olid paljud valmis toetama, olgugi, et ei olnud gayd ega kavatsenudki hakata. Tegelikult gayks ei saagi hakata, kuid puudega inimeste hulka võid sattuda juba järgmisel eluhetkel, olgu siis põhjuseks haigus või trauma. Kas te üldse teate, kui palju inimesi igal aastal invaliidistub? Ka nemad peavad ju oma elu jätkama ja hea, kui nad saavad seda teha võrdväärsete ühiskonnaliikmetena. Ja Pridel marssisid kaasa ka puuetega inimeste esindajad.

Kui keegi tahab koos meiega afterpartyle tulla, siis tuleb regada hiljemalt kolmapäevaks, info siit.

Kohtume 29.09.2007 kl 14 Tallinna Jaani kiriku ees!

Anna endast parim

Pildi ja selle juurde käiva mõtiskluse leidsin siit
Anna endast parim sellega, mis sul on ja seal, kus sa oled. Kui inimesed seda tõesti teha püüaksid, oleks maailm tunduvalt parem paik.
Sageli me aga nõuame inimestelt enamat. Meie ühiskond on orienteeritud saavutustele, tublidusele, edetabelitele. Sa pead pingutama, ennast ületama, et pälvida kaasinimeste heakskiitu. Tegelikult ei saa ju kelleltki tahta muud kui et ta annaks endast parima - just nende võimaluste piires, mis tal on, just selles kohas, kus ta parasjagu on. See on väärt suurimat tunnustust ka siis, kui ei mahuta edetabelitesse, kui ei olda igapäevase melu keskpunktis.
Anna endast parim - ja ole sina ise.

neljapäev, 20. september 2007

Tudengite töökasvatus

Märkasin täna TTÜ peahoone teadetetahvlil kutset metsakoristustalgutele. Paar tudengit kõrval arutasid, kas minna või mitte. Ah, ega see kohustuslik ei ole, vaatame, mis ilm teeb, oli otsus.
Hmm, kerge see tänapäeva tudengite elu, mõtlesin.

Kui ma ise veel tipikas olin, olid igasügisesed ja -kevadised koristustalgud rangelt kohustuslikud. Aga lisaks oli alati õppeaasta algul päevakorras kolhoosi-sõit.

Rebaseaastal kolhoosi ei saadetud - vaja ju õppetöösse sisse elada. Millegipärast ei vajatud meie kursust ka järgmisel aastal appi. Aga kolmanda kursuse algul oli minek kindel. Suvel ehitusmalevas käinutele anti küll valikuvõimalus - kas minna kolhoosi või jääda laboreid ja muid ruume koristama. Mina valisin kolhoosi. Viljandimaal Mustla lähedal see oli. Kartulipõllule meid ei saadetudki, pandi hoopis kive koristama. Välja nägi see kivikoristus sedasi, et kamp tudengeid jalutas traktori järel mööda põldu ja kui mõni kivi ette jäi, visati see suure hurraaga lohistiplaadile. Nädala pärast kupatati tüdrukud lina kitkuma. See oli juba rohkem töö moodi, iga päeva lõpul pani brigadir kitkutud peod ilusti kirja ka. Sai veel neid peosid lõugutisse söödetud, konksuga söökla jaoks kartuleid võetud, lammastele lehisvihtu tehtud. Aktiivne seltsielu pealekauba. Täit kuud aega ei olnudki vist. Ja viimasel päeval laoti peo peale ligi kahe kuu stipi jagu rublasid.

Neljanda kursuse algul paistis, et seekord minekut ei tule. Pomm raksatas aga oktoobri esimesel nädalal - põllumehed on hädas, saagikoristusele! Minule see variant kohe kuidagi ei sobinud - oktoobri keskel ootas tasuta reis Gagrasse, millest ma sugugi loobuda ei raatsinud. Kuna käisin juba tööl ka, kurtsin muret tollasele ülemusele. Temal välgatas geniaalne idee: laual oli just venekeelne kiri, mis käskis kedagi Moskvasse kursustele saata. Ülemus trükkis ise mu dekaanile palvekirja, milles palus mind selleks perioodiks õppetööst vabastada ja andis eelmainitud venekeelse kirja ka kaasa. Kõndisin siis nende papritega dekanaati. Fominõh luges, vaatas mulle rangelt üle prillide otsa ja ütles: "Noor daam, saage aru, et meile on kõrgemalt poolt põllutöödele saadetavate üliõpilaste arv ette antud, me peame selle täis saama." Siis leebus ja ütles, et kui arv täis, olen vaba. Õnneks saigi vajalik arv minuta kokku.

Moskvasse ma loomulikult ei sõitnud, aga mõnusa nädala Gagras veetsin küll.

Noh ja diplomandid olid kolhoosikohustusest priid. Aga siis olid paljudel juba perekonnad ja käidi kooli kõrvalt päristööl, töö mängimiseks ei jäänud aegagi.

Kuidas võita tähelepanu?

Märt "õpetab" täna, kuidas tähelepanu kaotada. Eks see ole kõigi blogijate mure, tahad ju, et sind loetaks ja kaasa mõeldaks. Mulle tulid meelde ajakirjandusgurude August Pähklimäe ja Juhan Peegli õpetused algajatele leheneegritele.
1.Pealkiri - peab olema suhteliselt lühike ja lööv (reegel, mille vastu ma isegi siin blogides korduvalt eksinud olen).


2.Sissejuhatav lõik - peab sisaldama midagi intrigeerivat ja üllatavat, et tekiks huvi edasi lugeda. Aega on kõigil vähe ja seda selleks raisata, et vaadata, kas üldse tuleb mingi iva, ei taha enam keegi.(Kuna blogi on rohkem päevik, ei saa sellestki reeglist alati kinni pidada, mõtted jooksevad oma rada.)


3.Sisu ise - seosetu heietamine tüütab kohe.


4.Kokkuvõte - ammu juba on selgeks tehtud, et inimesele jääb meelde see, mida ta jutust viimasena kuulis või luges. Seepärast ongi kasulik lõpetada mingi lööva lausega.


Tänan tähelepanu eest!

kolmapäev, 19. september 2007

Vajatakse kloonijat!

Avastasin, et pean järgmisel kolmapäeval olema ühel ja samal ajal korraga neljas eri kohas. Tavaliselt mõtlen sellises olukorras oma prioriteedid läbi ja teen valiku, aga seekord on kuri karjas - kõik need asjad on äärmiselt olulised. Viies koht on ka, aga selle annab MSN abil ära lahendada.
Siit küsimus: kas kellelgi on pakkuda head kloonimisspetsialisti, kes järelejäänud päevade jooksul mind neljakordistada suudaks?

Mõni eksemplar tagavaraks ei teeks ka paha.

Rõõm lihtsatest asjadest

Päev ei alnud just kõige paremini. Esiteks muidugi see varahommikune ärkamine, ma ei harju sellega vist enam kunagi. Lisaks sadas vihma ning ma tundsin juba enne bussipeatusse jõudmist, et üks king laseb läbi, jalg märg. TTÜ kuues õppehoone on ka pagana külm, igast praost puhub tuul sisse. Venitasime kuidagi loengu lõpuni hambaid plagistada, siis suundusin otseteed keemikute maja kohvikusse. Ja mõelge ometi, ehtne kohapeal jahvatatud ubadest kohv, ei mingit filtrilurri. Soe hakkas.
Käisin õppeosakonnas, sõlmitud leping lubab iga kuu viisakat summat pangaarvele.

Keskpäevase pausi ajal kappasin poodi, esimene saapapaar, mis silma jäi, sobis nagu valatud. Lõpp külmetavatele jalgadele!

E-postis paar väga kena kirjakest, lihtsalt aitähhid. Armas.

Päike tuli välja.

Ja nüüd lähen võtan veel ühe šokolaadijäätise.

Päev on päästetud.

teisipäev, 18. september 2007

Kas me oleme liiga head ja mõistvad?

Vaidlesime Potsatajaga. Miks - pole oluline, seda enam, et nagu välja tuli, rääkisime mõnevõrra erinevatest asjadest. Nagu ikka - üks räägib aiast, teine aiaaugust. Sorry, oma viga, et nii pikad juhtmed on. Aga selle vaidluse käigus esitas Potsataja mulle üsna olulise küsimuse: kui sinu hoolealune käitub agressiivselt, ennast ja teisi kahjustavalt (ründab kõiki ja kõike), siis missugune on õige reaktsioon? Kuidas teda aidata? Kuidas sina seda teeksid?
Kiidad tagant, et “Oh kui lahe, oh, kui nunnu ja põnev - vaadake ometi, üksi terve maailma vastu - tee veel, tee veel”?


Kuna samade probleemidega on mul viimastel päevadel mitugi korda tegemist olnud, jäin mõtlema. Kust läheb piir, millest alates me kellegi käitumist enam taluda ei suuda, ka siis kui me selle põhjust mõistame? Millal on õige aeg öelda: "Stopp!", millal peab kaasinimese nö paika panema?


Miks me üldse lepime ebaviisaka, solvava, agressiivse käitumisega? Kas oleme tõesti nii head ja mõistvad, püüame aru saada, endale ja teistele seletada, et ka sellisel käitumisel on omad põhjused - raske lapsepõlv, psühhotraumad, võibolla lihtsalt halb iseloom? Või on see meie endi mugavus, tahtmatus segada end asjadesse, mis meid endid ebamugavasse olukorda võivad panna? Või hoopis lihtsalt ükskõiksus?

Illustratsiooniks tänane lugu bussist.

Tulime Tupsuga linnast. Meil on ammu juba kokkulepe, et kui buss on täis, istub tema minu süles, mitte eraldi istmel. Seda luksust saab endale lubada ainult tühjas bussis. Ja nii oligi. Buss oli täis, Tupsu rahulikult minu süles ja kõik korras. Siis vabanes üks koht. Kohe sättis üks emme oma viie-kuueaastase võsukese sinna istuma, ise seisis raskete kottidega kõrval. Laps kõlgutas jalgu, vehkis vihmavarjuga ja ausalt öeldes häiris kaassõitjaid. MITTE KEEGI ei teinud emale ega lapsele märkust. Ja mina pidin Tupsule koduteel seletama - miks tema pidi korralik olema ja teine mitte.

Kinderstubest algab kõik....






esmaspäev, 17. september 2007

Kohutaaav! Ma ei jõudnudki...

.... osaleda üldises nutukooris. Mis nüüd küll saab - olen teiste blogijate hulgas nagu valge vares ja keegi ei tulegi enam minu blogi lugema! UUUUÄÄÄÄÄÄH!
Aga - kus need nutulaulupostitused siis on?
Pildil on Nutumüür Jeruusalemmas, võetud http://www.miksike.ee/

pühapäev, 16. september 2007

Naine kaevul

Külas elas naine. Ta oli siia tulnud mujalt, ta ei tundnud külas kedagi ja külaelanikud ei kiirustanud temaga tutvust tegema ega teda omaks võtma.
Hommikuti käisid naised kaevult vett toomas. Nad lobisesid omavahel elavalt, kuid keegi ei küsinud võõra arvamust, ei pöördunud tema poole, ei rääkinud talle viimaseid külauudiseid. Ja kui naine ise püüdis juttu alustada, ei tehtud temast välja. Mida olekski temal, võõral, rääkida? Mis uudiseid temal oleks olnud, mis teisi huvitaksid?


Tasapisi võõrdus naine rääkimisest hoopiski. Ta ei läinud ka enam koos teistega hommikul kaevule, vaid keskpäeval, siis kui oli palav ja teised istusid kodus varjus. Naine leppis sellega, et ta on võõras, tema tegemised ei huvita kedagi.


Ühel päeval, kui naine taas kaevule läks, oli seal üks mees. Mees pöördus tema poole ja küsis juua. Naine ehmus - kuidas küsitakse juua temalt, võõralt, kellega keegi rääkidagi ei taha? Kuid mees kordas oma palvet. Naine andis talle juua. Siis hakkas mees temaga rääkima, küsima igasuguseid asju tema elust ja külast. Alguses vastas naine talle vaevaliselt - sõnad olid peaaegu ununenud... Siis aga üha vabamalt ja vabamalt. Kui nad siis koos küla poole kõndisid, pani naine tähele teiste külanaiste uudishimulikke pilke - tema, kellest kõik olid juba arvama hakanud, et ta ei oskagi rääkida, vestleb nii elavalt kellegi võõraga?!


Naine kiirustas peaaegu jooksujalu teiste juurde. Nüüd oli ka temal millestki rääkida! Ja teised kuulasid teda!


Sellest päevast algas muutus. Naine hakkas taas koos teiste naistega hommikuti kaevul käima, tasapisi said lühikestest vestlustest pikad jutuajamised. Naine ei olnud enam võõras.


Ta tundis end nagu närtsima kippunud lill, millele oli õigel ajal valatud kosutavat kastmisvett.

laupäev, 15. september 2007

Tasuta said - ära virise?!

Vestlesin just pikalt MSN-s ühe tuttavaga. Tema kurtis kõigepealt, et ei saanud end enne MSN-i sissegi logida, kui oli kõige uuema versiooni peale laadinud. Eelmine versioon lihtsalt oli nii vana, et keeldus töötamast. Uus versioon talle aga ei meeldi - disain nõme ja mis kõik veel. Arutlesime pikalt sel teemal ja kokkuvõtteks arvas ta, et hea seegi, et ei pidanud upgrade eest midagi maksma. Noh et kui tasuta saadud, siis ei tohi nuriseda, vaid peab leppima sellega, mida antakse.
Mulle tuli kohe meelde nädalatagune üldine nurin uue blog.tr.ee kujunduse üle. Vahe on ainult selles, et see nurin võeti kuulda ja tehti mitmeid parandusi. MSN üle kurtmisest lihtsalt pole kasu - ega keegi seda kohendama ei hakka. Tegijad kaugel, oma oskustest heal arvamisel jne.
Aga üldiselt - kas tasuta saadud asjadega peab leppima või tohib siiski oma arvamust avaldada? Siinkohal võib ju öelda, et kasutamine pole kohustuslik - kui ei meeldi, otsi teisi võimalusi. Aga suhelda ju tahaks....

reede, 14. september 2007

Mustsärkide marss tulekul!

No nii, kõik load ja kooskõlastused on saadud ja läheb lahti! 29. septembril paluks kõigil mustad särgid selga panna ja veidi enne kl 14 Tallinna Jaani kiriku ette koguneda. Soovi korral võib kaasa võtta ka valge küünla. Täpselt kl 14 hakkame siis K-grupi turvaauto järel marssima. Marsruut kulgeb mööda Harju ja Viru tänavat Tammsaare parki. Seal peame veidi kõnesid ja vaatame väikest kontserti. Kl 16 võib musta särgi maha ajada ja afterpartyle siirduda.

Kui keegi nüüd arvas, et tegu on mingi uue terroriorganisatsiooniga, mis sel kombel ennast esitleda tahab, võib siinkohal lugemise katki jätta.


Selle marsiga tähistame hoopis rahvusvahelist kurtide päeva. Samasuguseid marsse samal päeval ja kellaajal korraldatakse üle maailma.
Marsi eesmärgiks on juhtida tähelepanu kurtide olemasolule, nende kultuurile ja tahetakse teadvustada viipekeele tähtsust.

Viipekeel on kurtide inimeste emakeel. ÜRO inimõiguste konventsioon ütleb, et igaühel on õigus suhelda, saada haridust ja informatsiooni oma emakeeles. Igal rahval on oma viipekeel kuid ainult seitsmekümnes riigis on sellel ka ametlik tunnustus. Eestis on viipekeelel riigikeele staatus alates käesoleva aasta 1.märtsist. Paljude maade kurdid alles võitlevad õiguse eest saada emakeelset teenust kõikidel tasanditel.
Marsiga tahame neid toetada. Täpsemat infot saab siit ja siit, asjakohast videot näeb siin.


Osalema on oodatud kõik, kes peavad oma kohuseks seista inimõiguste eest, kes tunnevad ennast vastutavana meie maailma paremaks muutumise eest, kes usuvad, et inimesed on võrdsed keelest, nahavärvist, puudest vms sõltumata.

Marss toimub iga ilmaga!

neljapäev, 13. september 2007

Inimesed, kes seeni ei tunne, võiksid näpud neist eemale hoida!

Kõndisin mööda metsaäärt kodu poole. Vaatasin ringi, kas seeni ka leidub. Leidus. Aga päris palju oli puruks lööduid. Ei olnud ussitanud. Lihtsalt kellelegi ette jäänud.
Ma ei saa aru nendest inimestest, kes kõik endale tundmatud või muidu mittemeeldivad seened lihtsalt katki teevad ja vedelema jätavad. Seen ei pea ju tingimata söögiks minema. Muidu ka ilus vaadata, värvilaigud samblas. Aga mõnele see ilu vist ei meeldi...

Olen näinud isegi suure sirmiku kübaraid seenejala kõrval vedelemas, kärbseseentest rääkimata. Miks?


Ega ma isegi kõiki seeni tunne. Ja mõned, mida küll tunnen, aga millest hetkel huvitatud pole, jätan kasvama (viimastel aastatel pilvikud näiteks). Keegi teine võib ju just neid tahta.


Ja kärbseseen on lihtsalt ilus vaadata.

kolmapäev, 12. september 2007

Sa f***ing feminist!

Niimoodi käratas mulle täna üks kauaaegne tuttav. Jäin suurte silmadega otsa vaatama - mitte ei saanud aru, mis selle muidu nii kena ja viisaka meesterahva sedasi endast välja ajas? Tuli välja, et see jutt. Küsisin siis, mida tema üldse feminismi all mõistab, sest olen ammu aru saanud, et niipalju kui on inimesi, on ka selle sõna tõlgendusi. Ega ta mulle päris mõistlikku seletust ei osanudki anda, lõpuks rahunes üsna maha.
Mina aga hakkasin mõtlema, kas ma siis olen feminist või ei. Wikipedia ütleb: liberaalse feminismi põhipostulaat on see, et igal naisel peab olema mehega võrdne vabadus määrata enda sotsiaalset rolli. Minu meelest täiesti normaalne. Ja igapäevaelus meeldib mulle ikkagi naine olla, olgugi et ma tavaliselt seelikut ei kanna ja enamuse meestetöödega ise hakkama saan.
Minu isa ei teinud vahet meeste ja naiste tööde vahel. Tema jaoks ei ole probleem süüa teha (muide, väga hästi!), nõusid pesta või pesu triikida. Aga mulle õpetas ta ka kruvikeeraja ja torutangide kasutamist, pükste viikimist, lipsusõlme sidumist. Kui paljud mehed oskavad veel lipsusõlme siduda? Mind on mõnigi kord appi palutud seda tegema.
Isa õpetas ka nuga ja kirvest teritama, müüri laduma ja maeijõualugeda mida kõike veel.
Mees jälle oli mul arvamusel, et temal naistetöid teha ei sobi, aga vajaduse korral pidin mina meestetöödega ka hakkama saama. Tema kiituseks võin öelda, et kui ikka väga suurt füüsilist pingutust vaja oli, siis tegi ise, vahel kutsus ka sõbrad appi.
Tipi-kool andis samuti üpris meheliku eriala. Treipink on minu meelest täitsa lahe, lihtsamate elektritöödega jänni ei jää, keevitamisoskust õnneks pole hilisemas elus enam vaja läinud.
Kui aastate eest kannapöörde tegin ja uue ameti õppisin, oskasin jälle meeste keskkonda sattuda, ja vaat siis hakati küll feminismis süüdistama - pole ikka naiste amet! Aga ükski mees pole julgenud ka öelda, et hakkama ei saa - saan väga hästi!
Kas see, et naine on iseseisev, teeb seda tööd, mis talle meeldib ja elab nii nagu talle meeldib, teeb siis temast feministi? Sel juhul olen ma jah feminist - ja mis siis?

pilt aadressilt www.u.arizona.edu

teisipäev, 11. september 2007

Varahommikune töötamine tuleb seadusega ära keelata!

Alles sai magama jäädud, kui äratuskell plärisema hakkab. Ebanormaalselt vara minu jaoks. Aga pole parata, kui mõni inimene on otsustanud, et tema alustab päeva kell 8.00 ja mitte minutitki hiljem ning kõik osalised peavad punktipealt kohal olema.

Pool liitrit kohvi ei tee ka olemist oluliselt paremaks, esimene tund aega kulub uimerdamisele. Siis hakkab pilt juba tasapisi ette tulema. Päriselt ellu ärkan ma alles lõunaks.

Teadlased on ammu kindlaks teinud, et inimesed võib jagada lõokesteks ja öökullideks. Lõokestel pole mingit probleemi hommikuse ärkamisega, õhtuks on nad juba nii palju ära teinud, et võivad rahumeeles koos kanadega tuttu minna. Öökull seevastu virgub alles lõuna paiku ning tegutseb kaugelt üle südaöö. Kui seda eripära oma igapäevategevuste planeerimisel arvestada, on kõik hästi. Kui aga oma bioloogilist kella pikka aega eirata, on tagajärjeks krooniline väsimus, tervisehäired, halvemal juhul tõsine haigestumine.
Kuid tundub, et lõokesed on kolossaalses ülekaalus - kogu elu ja asjaajamine tundub olevat sätitud nende järgi. Koolid alustavad hommikul kella kaheksa ajal, tööle tuleb ka selleks ajaks jõuda, mitmetes ametiasutustes kestab kodanike vastuvõtt lõunani jne.

Mina olen tüüpiline öökull. Kooli ja tööle jõudmine tähendas pidevat enesevägistamist. Tervis streikis alalõpmata. Lõpuks tekkisid korralikud südamerütmi häired. Mingi ravi ei aidanud. Kui siis 12 aastat tagasi praegusesse töökohta maandusin, oli see lausa õnnistus. Saan enamuse asju teha siis kui mulle sobib. Kogu selle aja jooksul pole ma kordagi haiguslehel olnud. Süda juperdab vahetevahel küll, aga hoopis teistel põhjustel.

Öökulli lõokeseks ümberkoolitamine on sama kui vasakukäelise parema käega kirjutama sundimine - pealtnäha võib õnnestuda küll, aga head nahka sellest ei tule.


Kas Jumal on mees või naine?

Dear God,
are the boys better than the girls?
I know that you are one of them but try to be fair.

Silvia

Selline on ühe väikese tüdruku palve. Tüdruk teab kindlalt, et Jumal on meessoost. Aga kust ta sellise teadmise võtab?

Eesti keeles ei ole sugude tähistamiseks erinevaid grammatilisi vorme nagu paljudes teistes keeltes. Ometi me tavaliselt teame, kellest-millest jutt on. Ja Jumalat kujutame kindlasti ette mehena.

Jumal on Isa. Isa, kes hoiab ja kaitseb meid, kelle poole võib alati pöörduda oma muredega, kes võib küll olla karm, aga õiglane.

Paraku ei taha tänapäeva maailmas selline isa-pilt toimida. Üha rohkem on neid, kelle jaoks isa tähendab hoopis midagi muud.

  • Isa ei olegi või elab ta perest eemal ja usalduslik side temaga puudub.

  • Isa on, aga joodik või vägivaldne.

  • Isa on, aga käib pikad päevad tööl, kui koju jõuab, on väsinud ja tülpinud, laste jaoks aega ega viitsimist ei jätku.

Sellistest peredest pärit lastel on väga raske omaks võtta pilti Jumalast kui armastavast isast.

Teine asi, mis väikest tüdrukut häirib - kas mehed on siis paremad kui naised? Meestele on ikka veel rohkem lubatud. Kui mõlemad saavad hakkama ühesuguse suuremat sorti sigadusega, siis meeste puhul sageli lihtsalt vangutatakse laitvalt pead, naiste puhul lisandub kommentaar: "Ise veel naisterahvas!" Meestel on kergem karjääri teha, mehed saavad paremat palka jne jne. Meest peetakse ikka veel 'tugevamaks sugupooleks' kuigi ta seda juba ammu enam ei ole (kahjuks).


Kas Jumal siis on mees või naine? Või on ta äkki mõlemat?


esmaspäev, 10. september 2007

"CNcFFppvHz"

pühapäev, 9. september 2007

Eluvett otsimas

Vesi on eluks hädavajalik, ilma veeta ei ole elu. Need ütlused on kindlasti kõigile tuttavad. Küllap mäletavad paljud ka muinasjutte eluveest. Kas aga eluvett tegelikkuses leidubki? Seda sai pika nädalavahetuse uuritud Vivamos.

Soomes kauni Lohja järve ääres asuv Vivamo koolitus- ja laagrikeskus pakkus neljapäevast pühapäevani peavarju ligi poolesajale naisele Soomest, Rootsist, Lätist ja Eestist, kes sama küsimuse ees seisid. Neli päeva täis loenguid, arutelusid, koosviibimisi....

Esimese päeva sügavaim mulje oli vee pühitsemine järve rannal - tseremoonia, millest ma küll kuulnud olen, kuid näha sain esimest korda.
(Nüüd väike vahemärkus Isa Sakariasele - ma tean küll, et Sa seda blogi aeg-ajalt lugemas käid - Sind palus tervitada Isa Kalevi, kes selle tseremoonia seal toimetas.)

Lohja linnapea (samuti naine) vastuvõtt lehmalaudas. Hmm, tegelikult oli see kunagi küll kohaliku aadliperekonna laut olnud, nüüd on seal muuseum.

Mitu tundi 110 m sügavusel maa all - vapustav Tytyri lubjakivikaevandus. Lisaks mööda kunagisi kaevanduskäike marssimisele sai vaadata valguskunsti meistriteoseid, kuulata kottpimedas augus kontserti - ja kui siis hakkas äkki tugevat veesolinat kostma, oli hetkeks isegi kõhe. Oli ju räägitud, et mingi osa käikudest ulatub Lohja järve alla ning kui järvepõhja peaks auk tekkima, täituks kogu kaevandus veega.

Hulk mõnusaid jutuajamisi eri maade kolleegidega, mitmeid mõtteid, mida edaspidi ka blogilugejatega jagada, äärmiselt liigutav hetk, kui enne kojusõitu lõunalauas ühtäkki ligi paarsada inimest (ka kõik muud külalised, kes parasjagu keskuses olid) mulle minu jaoks olulisel tähtpäeval ühest suust "Palju õnnistatud aastaid" laulis....


Kas ma eluvee allika leidsin? Ma vist olen ammu juba teadnud, kus see on, see teadmine vaid sai uuesti kinnitust.

neljapäev, 6. september 2007

Emaaa, mul on pissihäda!

Mis teed, kui kolmeaastane Tallinna südalinnas just bussipeatuses niiviisi valjul häälel teatab? Loomulikult vaatad ringi, kus lähim 'hea koht' võiks olla.

Meie traavisime siis otseteed Viru keskusesse. Nagu alati, ulatus järjekord seal uksest välja. Kõrval inva-WC märgiga varustatud uks, silt õpetab, et avamiseks vajutada nupule. Vajuta palju tahad, uks ei avane. Tuli järjekord ikka ära seista. Saame siis kabiini, teatab Tupsu: "Siin nii paha hais, ei saa pissida!" Ja ei pissinudki, kannatas oma 40 minutit koduni.

Imelik on see, et minu meelest polnudki mingit erilist lõhna seal. Samas Nõmme turu WC-ga meil küll probleeme pole tekkinud.

Saa siis neist lastest aru...

kolmapäev, 5. september 2007

EMT - kus SMS-id hulguvad?


Kell pool kaks öösel. Mobla piiksub - tuli sõnum. Vaatan: naabrinaine palub, et ta lapsele vahepeal pilgu peale viskaksin, ta peab korra ära käima. Mitäh???? Uurin lähemalt - sõnum saadetud kell pool üheksa õhtul! Kus kurat see siis nii kaua hulkus?!

Loodan, et laps sai selle pooltunnikese ilusti hakkama, küsima nüüd ka narr minna.

Aga EMT kaotas potentsiaalse kliendi.

teisipäev, 4. september 2007

kukupai on maailma kõige seksikam inimene! Yeah!

Käesolev tunnistus on välja antud tõestamaks, et

kukupai

on sooritanud vastava testi ning on tunnistatud viimasepeal seksikaks. Ilmselt oled alaliselt kõigi sopalehtede esikaantel.

Pamela ja Paris kahvatuvad su kõrval. Kui sa süüa kah oskaksid teha, siis jumaldaksid sind kõik mehed.


Aarne seksikuse test / Aarne bloog

Noh, saite nüüd! Ja söögitegemine on tõesti asi, mis mu lemmikute hulka ei kuulu! Tänud, Aarne!

Ordenisadu

Sirje pani mu raskesse olukorda - anda ilus roosa rokkiva blogitari orden viiele naisbloggarile. Häda selles, et keda sa ilma jätad. Minu blogrullis on naisi tunduvalt rohkem ja külas käin ma ka päris paljudel. Noh, päris kulli ja kirja viskamiseni asi siiski ei läinud.

Siin need pärjatud siis on:
Katseloom - üllatav, kuidas blogi õpetab inimest hoopis uue pilguga vaatama. Elu ise oma eheduses.

Kirjatsura - kenjaalsed nopped elust ja ajakirjandusest.

Sjgelle - lahedad mõttemõlgutused elu pisiasjadest.

Ratastooli Tiia - igati eluterve ja elujaatav maailmanägemine

Kaja Tampere - kunagise üleaedse vahvad kirjutised heaoluühiskonna plussidest ja miinustest.

Tiiu - peaks saama neid ordeneid kohe kaks, nii oma lugude kui piltide eest, blogi kujundus pealekauba.


Tunnustustväärivaid oleks veelgi, aga väike luureretk näitas, et mõnedki neist on juba pärjatud. Ja kuna Wild lubas veel ühe ordeni saamisel uhkusest lõhki minna, siis mõtlesin, et saadan sinnapoole ühe korraliku tõrvapleki, sest nii mõnusalt küünilist teksti ma polegi pikka aega lugeda saanud. Õnnetuseks sai tõrv otsa ja peab leppima ühe väikese värvitilgaga, mis mul ukse värvimisest üle jäi. Ja küpsist ma selle eest tõepoolest ei taha, need Sul niikuinii kivikõvaks kuivanud ja mingi halli ollusega koos. Aga mõned prisked kamašokolaaditahvlid kõlbaksid küll!

No nii, kõikidel ordenisaajatel on kohustus omakorda viiele blogitarile tunnustus edasi anda + 1 pildiblogi. Kuidas te sellega hakkama saate, ma ei tea. Tunnustatute arv kasvab ju geomeetrilises progressioonis, varsti saavad blogid otsa. Aga andke siis lisa, ega topelt ei kärise!

esmaspäev, 3. september 2007

Psühhiaatri vastuvõtt - otse blogis!

Loen ega jõua ära imestada - alles see oli, kui kogu blogimaailm vahutas teemal "Kas blogijat võib tööle võtta", hindamise aluseks konkreetse blogi sisu. Markantseim näide Rimi tegevdirektori Ruth Laatre arvamus.

Nüüd on asi tunduvalt edasi arenenud ja igaüks võib oma blogi põhjal lasta endale psühhiaatrilise diagnoosi panna. Diagnoosimise musternäide selle kirjutise kommentaarides.

Tore ju, kui saad neti vahendusel teada, millised kompleksid sul kooliajast pärinevad, milliste foobiatega kimpus oled ja kas oled skiso või lihtsalt paranoik.

Aga arenguruumi ju veel on - diagnoosile peaks järgnema ka ravi. Küll oleks tore, kui saaks vajalikud ravimid ka arvuti tagant tõusmata, manustaks neid siis vastavalt 'tohtri' soovitusele ja klõbistaks aina klahve - järgmise rohuportsuni.

Noh, psühhiaatrid, millise diagnoosi te mulle paneksite?

pühapäev, 2. september 2007

Mõni päev kohe on selline....

... et ei oska sellega midagi peale hakata. Hommikust peale ladistab vihma. Taevas on hall ja toas hämar. Teeks midagi - aga mida? Välja ei pääse, toas on kõik kitsal pinnal koos ja saevad üksteise närve.

Koristamiseks pole ruumi, kui mitte pidada koristamiseks asjade ühest nurgast teise tõstmist.

Lugeda - kõik kodus olevad raamatud on mitu korda läbi loetud ja ükski täna end uuesti kätte võima ei meelita. Telekast pühapäeval eriti midagi ei tule. Arvutiga on nii, et tehnilistel põhjustel peab hetkel kogu pere leppima üheainsa läpakaga (minu omaga loomulikult) ja see tähendab järjekorda.

Leidsin oma meeleoluga sobiva kirjutise, aga päris sama meelt ei ole. Mind häirib vihmane ja rõske ilm väga. Väljaminekuks pean end soojalt riidesse toppima ja vihmavarju kaasas tassima. Mulle ei meeldi, kui mul käed kinni on, kotti kannan ka meelsamini õlal. Keebist pole minu puhul kasu, prille see ju ei kaitse. Aga uduste prillidega ma üle paari meetri ei näe ka.

Samas pimedus mulle isegi meeldib, oma kodus suudan pimedas toas suurepäraselt liikuda, ei komista millegi vastu. Ere valgus on palju tülikam. Sellepärast kasutangi kodus peamiselt seina- ja laualampe, laelambid ju ei valgusta suurt midagi.

Homme on tööpäev, ehk hakkab siis parem...

laupäev, 1. september 2007

Naised remondivad maja, mehed Aafrikas safaril

Pinnisin juba pikemat aega üht ehitustööd tundvat sugulast, et tuleks ja vahetaks mu majal laguneva välisukse ära. Uus uks ka täitsa olemas, ootab ainult ette panemist. Käis ja vaatas, arvas, et poole päevaga saab hakkama. Kui aega leiab, eks siis või selle töö ette võtta.
Suvi läks, sugulasel seda poolt päeva kuidagi vabaks teha ei õnnestunud. Küll vaja tööl käia, küll trenni teha ja võistlustele minna. Kui siis aega olekski olnud, sadas parasjagu paduvihma. Sai suvi otsa, arvas sugulane, et peaks puhkuse võtma, otsis netist viimase hetke safarireisi Aafrikasse ja tõmbas minema. Aga uks juba nii hullus seisus, et samahästi võiks teki sinna avasse riputada.

Täna siis vaatasime tütrega, et enam pole midagi parata, tuleb see töö ise ära teha. Töövahenditest oli meil kasutada haamer, kirves, paar kruvikeerajat, peitel ja saag. Ahsoo, üks väiksem kang ka.

Tõstsime vana ukse eest, nii kui maha viskasime, nii laiali lagunes.

Järgmine mure oli - kuidas vanad piidad niiviisi ära võtta, et ülejäänud maja kaela ei kukuks. Üritasime siis hästi ettevaatlikult kangutada. Aega võttis, aga asja sai. Alumise piida alt kraapisin ämbritäie sodi välja, tühiku täitsime tellistega ning võiski uut ust sobitama hakata. Selleks ajaks jõudis poeg ka töölt koju. Kirus mis ta kirus, aga appi tuli. Isegi höövli leidis garaažinurgast üles.

Kokkuvõttes kuluski pool päeva, aga uks on ees. Paar pisiasja nagu lingi ja luku panemine, jäävad homseks. Värvida tahaks ka.

No saab näha, mis näo mu ehitusspetsist sugulane teeb, kui safarilt tagasi jõuab!